AU: Tee nii nagu sulle on öeldud

Jätkan sealt kus Hannoš pooleli jäi ehk siis Caticlani lennujaamast. Väike tähelepanek, et me tulime igalt poolt läbi nii, et ei võtnud passi kordagi kotist välja. Lõpuks siiski kontrolliti enne lennukisse minekut kes me oleme. Ma tegelikult ei oleks väga imestanud kui seda polekski kontrollitud... ikkagi Filipiinid ju. 

Bussis mis meid lennukile sõidutas passisime ligi pool tundi ja i didn’t say a thing, aga mu kannatus hakkas katkema. Lennukis oli ruumi täpselt nii palju, et Hannol oli ees olev tool jalgade vahel. Mugav. Kõige ebameeldivam on aga see, et kui tal on kitsas siis on ka minul kitsas kuna ta surub oma pikad koivad sinna kus peaks käima minu jalad ja mina vaadaku ise kuhu oma pedaalid poetan. 

Cebu lennujaamas tuli meil oodata 3 h. Ei tegelt täitsa tiptop lennujaam. Isegi Victoria’s Secret. Sai end tiba värskendatud. Sööki oli mul siit muidugi keeruline leida, aga otsustasin chicken rice kasuks mis nägi pildil väga apetiitne välja. Peal isegi mõned krevetipoisid. Küsisin üle kas see roog on krevettidega ning sain vastuseks “ maam only garnish”. Ok mõtlesin, et no last ta olla only garnish, peas, et maitse suhu saan. Tegelikult mõtles neiu only garnish all seda, et see on ainult pilt. Reaalsus osutus hoopis teiseks ja pilt oli vägagi illustreeriv. Sama hästi võiks ma panna pildi kreemitordist ja müüa selle pähe kuivanud küpsiseid... maam olny garnish, what’s the problem. 

Natuke veel Filipiiniloogikat. Hanno läks mulle kohvi ostma. Ma soovisin musta kohvi piimaga. Filipiina ütleb, et musta kohvi peale saab ainult piimapulbrit panna kuna neil tavalist piima ei ole. Küsides nende piimapakkide kohta mis neiu kõrval avatuna seisid, ütles ta “ only for latte and cappuchino”. 

Näide nr 2. Friikartuliputkas on mitut eri sorti kartuleid ja valikus on ka TRIO kus on kolme eri maitseainega kartulid. Need tellides saime juba tavalise vastuse osaliseks “ not available”. Tõenäoliselt oli üks ettenähtud maitseainetest otsas ja seega ei saa neid kartuleid enam müüa. Asendaks selle puuduva maitseaine mõne teisega ( valikus oli umbes 6 eri maitset).... not available. Jääbki mulje, et need inimesed siin ei suuda ise mõelda ega ühtegi iseseisvat otsust langetada. Talle on öeldud, et midagi käib nii siis see ongi ainus võimalus ja kuidagi muud moodi ei ole võimalik. Ilmselt kui öelda Filipiinlasele, et mine otse ühest ruumi otsast teise ja talle tee peale mingi takistus panna siis ta ei jõua teise ruumi otsa kuna talle öeldi, et tuleb ainult otse kõndida, aga takistus on ju ees. Samm kõrvale... seda talle ei öeldud. 

————

Palawani esmamulje on väga positiivne. Lennujaamast võtsime tryca ja maksime 150 php kahe inimese eest. Esimene reaktsioon olles harjunud Boracay hindadega oli NII ODAV. Elamine mille Hanno bookis on väga armas. Tuba on küll 5 inimesele ja meil on isegi eraldi wc ja dušš ( loodame, et meile siia mingeid hiinlaseid toanaabriteks ei panda). 1 öö sellest nunnus hütis koos hommikusöögiga 23 eur. Me ei kurda. 

Palusime peremehelt vähe juhiseid mida teha ja kuhu sööma minna õhtul. Saime soovituseks jalutada nö kesklinnas ja sadamas ning õhtust minna sööma Kalui restorani. 

Autojuht viis meid sadmasse kust siis hakkasime iseseisvalt otsima teed restorani. Linn on väga lahe ja oluliselt mõnusam kui meeletult ülerahvastatud Boracay. Turiste nägime 5 km jooksul mis me jalutasime täpselt 6 tükki. Sellega seoses meid muidugi vaadatakse siin nagu ilmaimet. Eriti mind...just saying.

Muide veel üks huvitav tähelepanek. Küsisime autojuhi käest tema telefoninumbrit kuna tema sõbral on car rent ja soovime seda teenust kasutada. Seega meil on vaja talle homme helistada, et täpsemalt tehing kokku leppida. Püüdes mitu korda tema antud nr kontollida ja sellele helistada sai autojuht lõpuks aru miks kutsuma ei hakka ´´Sir you have globe, you can´t call me. You text me´´. Siin on kaks operaatorit Globe ja Smart ( ma ei tea vb rohkem, aga need on kõige levinumad) ja kui sul on Globe kaart siis sellega Smarti peale helistada ei saa. Eestis oled Telia klient siis Elisa nr helistada ei saa. Mõistlik....mitte väga tegelikult.

Olles väga väga näljane üritasin mitu korda Hannot veenda, et läheksime kuskile tee peal olevasse restosse ja loobuksime mõttest otsida soovitatud Kalui restorani. Mees on äärmiselt järjekindel ja eiras kõiki minu katseid. Ma olin tegelikult täiesti kindel, et see on mingi mõttetu koht ja soovitati seda lihtsalt sellepärast et see on kellegi nõbu sõbra poja oma ja siis saadetakse sinna kliente. EKSISIN. See oli lihtsalt fantastiline elamus. Koht ise on üli kifti stiiliga, veidi nagu oleks džunglis. Laud tuleb 100% ette bookida, muidu ootad elavas järjekorras nagu suvel Pärnu Steffanis. Sisenedes tuleb jalanõud jalast võtta ja need asetada enda laua nr olevasse punutud korvi. Lauda toodi kõigepealt maja poolt kaks pisikest selget mereannipuljongit ja natuke calamansi (kohalik laim) ja äädikaga maitsestatud merikapsast. Menüü on meeldivalt lühike mis teeb valimise üsna lihtsaks ja hiljem saime ka aru miks see nii on. Valisime assortii kahele maja parimatest roogadest mis maksis ei rohkem ega vähem kui 9 eur. Laud oli lookas ja toitu toodi aina juurde. Kõrvale pudel valget külma veini. Soolase vajadus rahuldatud tellisime ka kaks magustoitu milleks olid kookose flan (filipiini traditsiooniline puding) ning green mango with SAUCE. Nii uskumatu kui see ka pole oli tegemist kalakastmega ja veel uskumatum on see, et see tõesti sobis. Mango oli hapu ja kaste oli väga soolane ja koos tekitasid nad suus magusa maitse. Respect kokale kes sellise maitsekombinatsiooni leiutanud on. Digestiiviks võtsime veel mõlemad väikse naksaka ja kogu see imeline õhtusöök koos suure elamusega oli 30eur. Lihtsalt võrdluseks, et Boracayl maksis pudel veini ise juba 28eur. 

Natuke restorani kontseptsioonist ka. Nad on avatud iga päev alatest 18.00 va pühapäeval. Sinna saabudes oli juba päris palju inimesi kes kõik ootasid millal hakatakse kliente sisse laskma. PUNKT kell 18.00 läksid tuled põlema ja tuli host, kes küsis nime (reserveeringu tarvis) ja palus meil jalanõud korvi asetada. Seejärel juhatati lauda ja toodi menüüd. Nagu mainisin oli menüü meeldivalt lühike ja seda just sellepärast, et kui kogu see rahvamass korraga tellib ei jookseks köök kokku. Toidud olid töpselt sellised mida kokad on saanud eelnevalt piisavalt ette valmistada. Teenindus oli olenemata väga väga paljudest klientides üli kiire ja täpne. Põrand sh ka wc põrand oli nii puhas, et minu ema kes on puhtusefriik ei oleks saanud kobised mitte ühegi liivatera pärast mis talla alla jääb. Lihtsalt uskumatu koht Filipiinide kohta. Olles juba vaimustusest oimetu taipasime ka lõpuks tripadvisorist vaadata kas seal on selle kohta midagi....midagi oli..see on Puerto Princesas 143śt restoranist 1 kohal. Miks ma ei imesta. Nii mõnigi Eesti ´´tipp restoran´´ jääb igas mõttes alla. 

Emotsioonid laes, kõht täis kobisime koju tagasi. Kookisin kilepakist pisikese neoonroosa seebi välja, pesin ennast ja nüüd magama. Üks siin juba nohiseb :)