HP: Kui palju inimesi mahub ühele ilusale rannale?
Tere blogi!
Nii. Teen oma esimeses sissekandes siis kõigepealt kerge tagasipõike lähiminevikku. Nagu Annely juba kirjutas, reisisime eraldi. Kui Annely hommikul lennujaama läks, nii miski 6 paiku, mina veel magasin. Ja ärkamisest oli tol hetkel veel asi kaugel. Minu lend läks nimelt 14.45. Enne seda veidi pakkisin ja tegin tööd. Lennud Tallinn-Helisingi-Hong-Kong-Manila möödusid kõik õlitatult. Kui mina oma pagasiga Manilasse jõudsin, lendas Annely alles Hong-Kongi poole. Just saying. Ja nagu sellest oleks veel vähe olnud.... Manilas nägin ma esimest korda, et minu järgmine lend Kalibosse on 2h edasi lükatud. Läksin silmapilkselt mölisema, et see pole normaalne, et ma 6h siin nüüd ootama pean. Nii umbes 1min kuulsin ma ainult, et "Sir, yes sir, but sir, yes sir, i am sorry sir, yes sir" ja äkitselt öeldi mulle "sir we can put you on next flight, that is already boarding sir, is it ok for you sir". Mina ytlesin, et vägagi ok ja jalutasin sisuliselt viimasena otse lennukile. Seega ei tulnud yhegi lennu vahepeal mul paaegu, et minuutitki oodata. Olles Kalibosse jõudnud, põrkusin ka siiski esimese setbackiga. Mu pagas oli kaduma läinud. Kusjuures, eelmisel nädalal Rootsi-resil kauma läinud pagasi eest polnud ma veel kompensatsioonigi saanud kui juba uuesti sama jama otsa sattusin. Igatahes, lubati saata hotelli kui yles leiavad. Siis ootas ees veel 3h bussis6itu, 15min laevas6it ja 30min taksosoitu. Igatahes, joudsin kohale. Esimene emotsioon - täielik šokk. Nii palju rahvast yhel väiksel saarel. Nagu reaalselt mõtlesin, et kuhu karuperse ma nyyd sattunud olen. Hotell oli vähemalt väga hea. Esimese asjana läksin ostsin endale kohaliku numbri koos 4G-ga ja asusin otsima, et kust saaks rollerit rentida. Eestis ja hotellis ja pmst igal pool oldi mulle rääkinud, et see on Boracayl ylim luksus ja et ainult yhes kohast saab rentida jne. Ja noh - oligi - 24h hinnakirja hind oli 5500 peesot. Mis on nii veidi alla 100 euro. Asusin läbirääkimistesse. Kui nad mõistsid, et siit nad siiski väga palju raha kätte ei saa, leppisime kompromisshinnana kokku 1000 peesot/ööpäev. Võtsin esialgu viikes päevaks ja 5000 peesot. Not bad - ööpäev u 15 euri. Ja kohe kui sellega melust kaugemale sõitsin, muutus asi palju palju paremaks. Nüüdseks tundub juba ylim6nus saar. Oleme leidnud mitu privaatranda ja ka väiksemaid inimeste ja baaridega paradiisirandu. Aga nagu ausalt - see maailma üheks ilusaimaks rannaks tituleeritud White Beach - pole väga palju kohutavamaid kohti ilmselt maailmas olemas. Rand on nii paksult rahvast täis, et pmst pikali ei anna visata. Soovitus kõigile, kes kunagi siia saarele peaksid veel reisime - ESIMESE asjana rentige roller ja sõitke saare keskusest kasvõi m6ni km välja. Siis satute peaaegu paradiisi. Kõige rohkem on praeguseks meeldinud selline rand nagu Diniwid. Ka Puka Beach ja Ili Iligan on väga mõnusad. Ili-Iligan kuskuures väga inimntyhi. Lisaks veel privaatrannad nagu Baling Hai ja selle läheduses paiknevad salajased rannasopid.
A nyyd liigun sinna kus Annely oma jutuga pooleli jäi. Üleeilne pärastlõuna. Pärast rolleriga ringitiirutamist saare eri paigus, jõudsime tagasi hotelli, pesime, puhkasime ja läksime randa õhtust sööma. Mina sõin squidi ja Annely grilled fishi. Parema nime puudumisel saab see kala seekord nimeks Grilled Fish. Just. Edasi koju ja magama.
Eile. Hommikusöök basseini ääres, omletid, pähklivõi ja fruitsid jne. Siis liikusime edasi Bulabog randa, sest Annely tahtis näha, et kas PUHUB. Ei PUHUNUD. Või noh, seal oli lohesurfareid nii miski 20 vähemalt aga tema nii tasase tuulega ei viitsi isegi lohet täis puhuda. Liiga titekas. Seega läksime Diniwid randa. Et ikka otseloomulikult oma päevituse kallal rasket tööd tegema hakata. Ujusime, jõime shake´e, veini ja õlut, lugesime raamatut, kuulasime mussi. Teate kyll, intellektuaalide vihatuimad asjad. Kui kõht juba tyhi oli, siis läksime sööma sellisesse lahedasse kohta nagu Spider House. Kalju sisse ja nõlvale rajatud söögikoht. Igati lahe, ainult söök oli sitt. Vaadake Googlest fotosid selle kohta. Kuna hammas oli juba parasjagu verel, siis soovis Annely väga minna mõnda rannabaari kokteilitama ja päikeseloojangut vaatama. Sõitsime ROLKUGA tagasi melusse ja kohtusime Annely vanematega White Beachi rannabaaris nimega BomBom. Kokteilitasime. Ja koju ja puhkama. Õhutusöök katusebaaris Ruf. Kohtasime esimest mitte-idioodist filipiinot. Sorry, aga enamus neist on tõesti veidi jooobud. See aga oskas inglise keelt ja oli väga asjalik, võiks öeldi isegi et professionaalne. Ajasime pikalt juttu teemal "ma ikka nii väga armastan sind" ja kobisime magama. Täna hommikul käisime ja vahetasime enda ROLKU uue vastu. Saime vägagi võimsa pilli. Ma ei kurda. Annely veidi kiljub ainult täna kuidagi sagedamini. Edasi liikusime endale privaat-purjekat sebima, millega soovisime kuhugi privaatranda ennast sõidutada lasta. See oli päris mõnus. Saime jällega hea hinna ja veetsime päeva totaalses üksinduses täiesti privaatsel rannal. Ytleme nii, et ujumisriided seekord väga palju kasutada ei tulnud mõnel ja isegi sai SKINNY DIPITUD. Mnjah. See selleks. Lõunat sõime Boracay TripAdvisor nr 1 kohas (mis polnud fancy ega midagi) nimega Nonie´s. VÄGA hea toit oli. Magusetoiduks kusjuures tõesti väga hea kookosjäätis Coco Mama´st (gluten-free, lactose-free, vegan, dairy free, low-glycemic index jnejne). Kõigi maailma veganite märg unistus. Nyyd hotellis puhkamas ja varsti massaaži. Im out.
Nii. Teen oma esimeses sissekandes siis kõigepealt kerge tagasipõike lähiminevikku. Nagu Annely juba kirjutas, reisisime eraldi. Kui Annely hommikul lennujaama läks, nii miski 6 paiku, mina veel magasin. Ja ärkamisest oli tol hetkel veel asi kaugel. Minu lend läks nimelt 14.45. Enne seda veidi pakkisin ja tegin tööd. Lennud Tallinn-Helisingi-Hong-Kong-Manila möödusid kõik õlitatult. Kui mina oma pagasiga Manilasse jõudsin, lendas Annely alles Hong-Kongi poole. Just saying. Ja nagu sellest oleks veel vähe olnud.... Manilas nägin ma esimest korda, et minu järgmine lend Kalibosse on 2h edasi lükatud. Läksin silmapilkselt mölisema, et see pole normaalne, et ma 6h siin nüüd ootama pean. Nii umbes 1min kuulsin ma ainult, et "Sir, yes sir, but sir, yes sir, i am sorry sir, yes sir" ja äkitselt öeldi mulle "sir we can put you on next flight, that is already boarding sir, is it ok for you sir". Mina ytlesin, et vägagi ok ja jalutasin sisuliselt viimasena otse lennukile. Seega ei tulnud yhegi lennu vahepeal mul paaegu, et minuutitki oodata. Olles Kalibosse jõudnud, põrkusin ka siiski esimese setbackiga. Mu pagas oli kaduma läinud. Kusjuures, eelmisel nädalal Rootsi-resil kauma läinud pagasi eest polnud ma veel kompensatsioonigi saanud kui juba uuesti sama jama otsa sattusin. Igatahes, lubati saata hotelli kui yles leiavad. Siis ootas ees veel 3h bussis6itu, 15min laevas6it ja 30min taksosoitu. Igatahes, joudsin kohale. Esimene emotsioon - täielik šokk. Nii palju rahvast yhel väiksel saarel. Nagu reaalselt mõtlesin, et kuhu karuperse ma nyyd sattunud olen. Hotell oli vähemalt väga hea. Esimese asjana läksin ostsin endale kohaliku numbri koos 4G-ga ja asusin otsima, et kust saaks rollerit rentida. Eestis ja hotellis ja pmst igal pool oldi mulle rääkinud, et see on Boracayl ylim luksus ja et ainult yhes kohast saab rentida jne. Ja noh - oligi - 24h hinnakirja hind oli 5500 peesot. Mis on nii veidi alla 100 euro. Asusin läbirääkimistesse. Kui nad mõistsid, et siit nad siiski väga palju raha kätte ei saa, leppisime kompromisshinnana kokku 1000 peesot/ööpäev. Võtsin esialgu viikes päevaks ja 5000 peesot. Not bad - ööpäev u 15 euri. Ja kohe kui sellega melust kaugemale sõitsin, muutus asi palju palju paremaks. Nüüdseks tundub juba ylim6nus saar. Oleme leidnud mitu privaatranda ja ka väiksemaid inimeste ja baaridega paradiisirandu. Aga nagu ausalt - see maailma üheks ilusaimaks rannaks tituleeritud White Beach - pole väga palju kohutavamaid kohti ilmselt maailmas olemas. Rand on nii paksult rahvast täis, et pmst pikali ei anna visata. Soovitus kõigile, kes kunagi siia saarele peaksid veel reisime - ESIMESE asjana rentige roller ja sõitke saare keskusest kasvõi m6ni km välja. Siis satute peaaegu paradiisi. Kõige rohkem on praeguseks meeldinud selline rand nagu Diniwid. Ka Puka Beach ja Ili Iligan on väga mõnusad. Ili-Iligan kuskuures väga inimntyhi. Lisaks veel privaatrannad nagu Baling Hai ja selle läheduses paiknevad salajased rannasopid.
A nyyd liigun sinna kus Annely oma jutuga pooleli jäi. Üleeilne pärastlõuna. Pärast rolleriga ringitiirutamist saare eri paigus, jõudsime tagasi hotelli, pesime, puhkasime ja läksime randa õhtust sööma. Mina sõin squidi ja Annely grilled fishi. Parema nime puudumisel saab see kala seekord nimeks Grilled Fish. Just. Edasi koju ja magama.
Eile. Hommikusöök basseini ääres, omletid, pähklivõi ja fruitsid jne. Siis liikusime edasi Bulabog randa, sest Annely tahtis näha, et kas PUHUB. Ei PUHUNUD. Või noh, seal oli lohesurfareid nii miski 20 vähemalt aga tema nii tasase tuulega ei viitsi isegi lohet täis puhuda. Liiga titekas. Seega läksime Diniwid randa. Et ikka otseloomulikult oma päevituse kallal rasket tööd tegema hakata. Ujusime, jõime shake´e, veini ja õlut, lugesime raamatut, kuulasime mussi. Teate kyll, intellektuaalide vihatuimad asjad. Kui kõht juba tyhi oli, siis läksime sööma sellisesse lahedasse kohta nagu Spider House. Kalju sisse ja nõlvale rajatud söögikoht. Igati lahe, ainult söök oli sitt. Vaadake Googlest fotosid selle kohta. Kuna hammas oli juba parasjagu verel, siis soovis Annely väga minna mõnda rannabaari kokteilitama ja päikeseloojangut vaatama. Sõitsime ROLKUGA tagasi melusse ja kohtusime Annely vanematega White Beachi rannabaaris nimega BomBom. Kokteilitasime. Ja koju ja puhkama. Õhutusöök katusebaaris Ruf. Kohtasime esimest mitte-idioodist filipiinot. Sorry, aga enamus neist on tõesti veidi jooobud. See aga oskas inglise keelt ja oli väga asjalik, võiks öeldi isegi et professionaalne. Ajasime pikalt juttu teemal "ma ikka nii väga armastan sind" ja kobisime magama. Täna hommikul käisime ja vahetasime enda ROLKU uue vastu. Saime vägagi võimsa pilli. Ma ei kurda. Annely veidi kiljub ainult täna kuidagi sagedamini. Edasi liikusime endale privaat-purjekat sebima, millega soovisime kuhugi privaatranda ennast sõidutada lasta. See oli päris mõnus. Saime jällega hea hinna ja veetsime päeva totaalses üksinduses täiesti privaatsel rannal. Ytleme nii, et ujumisriided seekord väga palju kasutada ei tulnud mõnel ja isegi sai SKINNY DIPITUD. Mnjah. See selleks. Lõunat sõime Boracay TripAdvisor nr 1 kohas (mis polnud fancy ega midagi) nimega Nonie´s. VÄGA hea toit oli. Magusetoiduks kusjuures tõesti väga hea kookosjäätis Coco Mama´st (gluten-free, lactose-free, vegan, dairy free, low-glycemic index jnejne). Kõigi maailma veganite märg unistus. Nyyd hotellis puhkamas ja varsti massaaži. Im out.
Kommentaarid
Postita kommentaar