HP: me ei saa teile kahjuks seda veini müüa, sest see on näidis

Hommik algas eile kiirelt. Väike hommikusöök ja siis rolkurenti. Meil endil oli kyll maantehirm olemas, kuid ülejäänud reisiseltskond soovis veel neli sellist eilseks päevaks hankida. Aitasime neid hinnaläbirääkimistel veidi. Nemad said 24h hinnaks 2000 peesot, mis küll 1000 võrra rohkem kui meie, kuid siiski oli tegemist üsna hea hinnaga. Seal hakkas meile aga silma 1 analoogne hinnakiri, mida mulle esimesel päeval näidatud oli. Selgus, et neil on kaks hinnakirja. Nii-nimetud Korea hinnakiri ja tegelik hinnakiri. Erinevus oli nii 3000 peesot päeva kohta. Rentija silmis oli märgata kerget kohmetust kui ta seda Annelyle selgitas. See selleks.

Liikusime edasi, et tankida. Mitte tanklasse, vaid tee-äärset pudelimüüjat otsima. Boracayl müüakse bensiini siis plastmassist coca-pudelites. Ja hind kusjuures soodsam kui saare ainukeses tanklas. Ajas asja ära.

Jõudsime lõpuks saare tipus asuvale Puka Shell Beachile. Mõni aasta tagasi olla tegemist olnud inimtühja rannaga, mis nüüdseks oli samuti Korea inimestega kaunistatud. Nad on pehmelt öeldes naljaks grupp tegelasi. Liiguvad suures kambas, alati giidiga. Pealast jalatallani enamasti riietega kaetuna. Ujumas käivad kostüümides, seljas päästevest ja kummirõngas keha ümber. Kui mõtlete, et ilmselt tegu lastega, siis eksite. Tegemist on keskeas inimestega, kelle jaoks siis meres ujumine on omaette aktiviteet - elamus, mida müüakse.

Chillisime rannas, jõime shake´e, lugesime raamatut, ujusime. Mina sain seal rannas juua sellist ASJA nagu Frozen Honey Beer, mis kusjuures oli päris hea. Tavaline õlu, jäämass ja selle peal omakorda tavline mesi. Eestisse pole see ASI veel jõudnud. Samas, ilmselt turgu leiduks. Hea.

Edasi läksime rolkudega trippima. Tahtsime Manny Pacquiao hotelli leida. Selgus, et tegemist ühe Mövenpickiga. Kuhu kahjuks tavainimesi ei lubatud. Siiski leidsime Annelyga ühe salajase raja, mööda mida sai mööda kaljuserve alla rannale laskuda ja siiski sinna minna. See oli elamus omaette. Sealne rannariba oli tõesti nagu paradiisis. Läksime ujuma ja põhimõtteliselt 5 sekundiga jooksis kohale 2 vetelpäästjat ja 3 turvameest. Selline kaader siis kahe turisti ohjamiseks. Aeti minema. Nautisime veel viivuks sealset idülli ja trippisime rolleriga edasi.

Kõhud oli tühjad ja plaanisime otsida söögikohaks midagi võimalikult prostat. Leidsime lõpuks väikse maantee-äärse kohalikke sisaldava punkri. Aga toit - see oli IMELINE. Ausalt, parim toit mida siiani sel saarel saanud olime. Mina sõin kohalikku rooga Sisig´ut ja Annely Spicy Shrimp värki.

Peale sööki sõitsime view-pointi, et päikeseloojangut vaadata. Jõudsime kohale, kõik oli ilus, vaade super. Mõtlesime, et ostame pudeli veini ja jääme sinna chillima. Läksime baari ja soovisime veini osta, mis oli seal ka ilusti olemas. Siis ilmnesid aga järgmised asjad:
valget veini külmas pole. Ok, mõtlesime, et paneme siis jääd sisse. Jää oli olemas. Järgmine probleem. Pudeli peal polnud hinda. Keeruline müüa. Miks hinda pole? Selgus, et tegemist hoopis näidisega ja näidist osta pole võimlik. Selliseid näidiseid oli seal veel nii 10 erinevat pudelit. Sellest baarist oli siis võimalik osta ainult õlut, vett ja pakimahla. Filipiinid, no words needed.

Päikeseloojangut ja veini läksime nautima seega hoopis restorani nimega Willy´s, kus 5 aastat tagasi Annely vanemad abiellusid. Väga ilus koht - romantiline to the max.

Õhtust sõime Bulabog rannas samuti lihtsas kohas. Jällegi väga hea toit. Filipiinide ja tegelikult kogu Aasia kuldreegel - mida lihtsam koht, seda parem toit.

Täna nüüd lähme reisile. Palawani saarele. Hetkel Caticlani lennujaamas, kust Annely avastas STARBUCKSI!! Kas te kujutate ette seda rõõmu ja siirast õnne??? 2 lendu ja 4-5 päeva ootab ees. Siis Boracayle tagasi. Stay tuned!