AU: please give us 4 rolls of toilet paper



 Kätte oli jõudnud meie viimane päev siin soojas, päikselises, oma heade ja halbade külgedega saarel. Plaanisime siis koos hommikust süüa ja minna rolkuga jah ROLKUGA trippima, et avastada veel võibolla sellele 7 km pikal saarel kahe silma vahele jäänud kohti. Siis oli veel plaanis minna massaži ja teha üks meie masti ilus ja maitsev õhtusöök. Ma isegi sebisin endale spetsiaalselt selle tarvis vähe pidulikuma kleidi.
Juba alguses läks kõik metsa kuna ma ärkasin öösel ja tundsin, et süda veidi läigib. Ühisest hommikusöögist ei tulnud suurt midagi välja kuna mul oli null isu ja närisin kuidagi moodi kaks viilu arbuusi. Hanno veel viskas nalja, et see on küll minu selle reisi kõige toitvam hommikusöök.
Seejärel...ignoreerides ja kergelt varjates, et mul on siiski suht kehv olla, istusime rolku selga ja kimasime sadama poole maid avastama. Oma tund aega vist isegi sõitsime rigi ja leidsime väga kifti ranna täiesti karupeest. Kahjuks oli selleks hetkeks ka minu enesetunne üsna pees. Tunnistasin Hannole, et ma vist ei jaksa enam seista ja pean kuskile istuma ja et mul on üldse suht halb olla. Lamasime rannatoolil ja otsustasime ikkagi koju veidikeseks puhkama tulla.
Veidikesest puhkamisest sai see, et kella nelja ajal kutsus Hanno mulle arsti ja peale minu veenides surkimist ja ohtrate pisarate valamist ( neiu kardab nimelt nõelu) said nad mulle siiski kanüüli sisse. Võeti vereproov, pissiproov, kakaproov (muide provide jaoks on neil siin samasugused topsid nagu take-away söögiga antakse kastmeid kaasa) ja süstiti valuvaigisteid ja jumal teab mida ( Tegelt jumal ei tea, aga Hanno teab) ja pandi tilguti. Üsna sagedasti pidin koos selle kobakaga wc vahet jooksma kuna kõht oli nr 10 niit ja seda ei hoia ükski sulgurlihas kinni.
Mingi aeg võttis eraarst Püttsepp mul kanüüli ära ja üritasin nii palju juua kui vähegi võimalik, sest ilustamata tuli mul tagantpoolt välja ainult vesi.
Selleks ajaks ei olnud ma umbes täpselt mitte midagi söönud ja Hanno tellis meile hotelli restoranist õhtusöögi, et ma midagigi sööks, sest see wc vahet jooksmine teiselt korruselt (meie tuba on läbi kahe korruse mis see hetk ei tundunud enam üldse nii lahe) võttis palju energiat, aga ma olin täiesti nõrkemas. Kuidagi moodi vägistasin endale natuke riisi sisse, aga piltlikult öeldes kohe kui Hanno selja keeras okendasin ma selle kõik välja. See oli vist see hetk kus ta tegi enda peas otsuse, et ta ei jäta mind siia üksi. Tal pidi järgmine hommik kell 9 tarsport tulema, et Eesti poole tagasi hakata liikuma. Saime ühe öö Ferra hotellis õnneks juurde. Öö kulges mul sportlikult. Ümbes 10x käisin vetsu vahet ja 1 kord nendest lõppes ka dušši alla minemisega. Jah….28 aastat vana, aga tulijat ei saa keelata. Ma palusin see hetk vist kõiki kõrgemaid vägesid, et mees silmi lahti ei teeks ja ei uuriks milles asi.

Hommik oli mul juba natuke parem, aga lõuna peale kiskus jälle päris nadiks ja tuli jälle arst kutsuda. Seekord ei õnnistatud meid dr Delacruse´ga, kes tundus täitsa mõistlik ja tark arst vaid saadeti mingi meesterahvas, kes tundus mulle ausalt öeldes suht ebapädev. Hanno põhimõtteliselt õpetas talle mida ja kuidas teha. Kuidas veeni üles leida, kuidas kanüüli panna, mis ravimeid äkkkki võiks anda jne. See pole küll ok arsti õpetada, aga see DOKTOR ei olnud tõesti väga usaldusväärne. Ta ostis kohta kuhu kanüül panna väga kaua ja lõpuks pani ikkagi mööda. Siis hakkas teist kohta surkima ja ütles, et pani läbi. No kamoon…ma ei kannata seda asja üldse ja kui sa mind niisama torgid all for nothing siis ma …hakkan nutma nagu iga asja peale, aga eriti nõelade. Lõpuks sai hakkama ja sain jälle paar tundi tilguti all olla. Mingit rohtu mida Hanno ei tea Euroops üldse eksisteerivat süstiti mulle ka ja tänu sellele magasin nii mõnegi tunni õndsat und.
Ja umbes peale lõunat hakkas mul hüppeliselt parem. Just see hetk kui Hanno kuidagi kahtlaselt väsinuks muutus. Ei pööranud tähelepanu kuna ta siin nii hullult asju ajanud ja minu eest hoolitsenud, et see väsimus tundus loomulik.
Valesti tundus…juba paar tundi hiljem ütles ta mulle, et tal on süda paha ja kõht nagu vesi. Here we go again. Hanno andis samuti kõik proovid ja tal on sama asi mis minul. Hetkel mulle tundub, et tal on isegi kehvem kui mul eile. Õnneks ta ei ostnud esmaspäevaks veel endale uusi lennukipileteid.
Muideks kui te arvate, et kakaproovi on väga lihtne anda kui sul on kõht lahti siis te eksite. Kui on vaja siis ei tule mitte midagi. Seega me ennetasime seda probleemi ja puhastasime ära ühe snussikarbi (väga vahet ei ole kas kastmetops McDonaldsist või korralik snussikarp eksole), et saaksime talle selle proovi kohe kaasa anda. Võtsin ka kleepsud maha kuna Hanno oli mures, et tal võib snussiga edaspidi tõrge tekkida kui teab, et on pidanud korra elus sinna karpi sittuma :D Ja kui te arvate, et kastmetopsi on lihtne tagaukse kaudu sihtida, siis selles te eksite ka. Me arutasime seda täna Hannoga muideks kuidas tegi tema ja mis tehnikat kasutasin mina :D Kumbki nendest alt ei vedanud ja pall sai auku (pallist oli muidugi see hetk asi kaugel).
Vat nii me siis siin veedame enda viimaseid päevi…noh viimaseid…härra lend on juba ammu läinud nii, et tal lisa ´´puhkus´´ restroomis. Öösel oli Hannol wc ralli ja kui arst täna küsis mitu korda ta….you know…siis vastus oli around 40. Kerge liialdus ilmselt, aga tõesti ta siiberdas ööläbi wc vahet. Nii kahju temast lihtsalt.
Täna on ta jälle tilga all ja kõrge palavik. Tal on juba masendus peal ja hetkel ta ainus soov on siit saarelt nii kiiresti kui võimalik ära saada ja mind endaga kaasa võtta. Reisi lõpp on läinud meile päris kulukaks kõikide arstivisiitide, hotelli pikendamise ja uute lennupiletite näol. Õnneks on meil mõlemal korralik kindlustus.
Seda ka veel kallid Filipiinidele tulijad, et kui te reisite Palawanile, siis olge kõigega ettevaatlik. Nii söögi kui joogiga. Me uurisime enne sinna minekut päris korralikult selle saare kohta, aga mitte kuskilt ei tulnud välja, et seal oleks üli reostatud vesi ja et seal on üldse väga suur tõenöosus haigestuda ja saada mingeid ebatäpse päritoluga baktereid. Pigem tundus just, et Palawanil on oluliselt puhtam ja korralikum võrreldes Boracayga. Ka ükski kohalik ei hoiatanud meid sellise asja eest, aga kui nüüd oleme öelnud, et käisime Palawanil siis on kõigi reaktsioon umbes ´´ yes maaaam Palawan very dirty, have to be careful´´. Kus sa enne olid yes maaaaam.
Veel üks asi mis on täitsa arulage on see kuidas siin kõiki protseduure tehakse. Proovide topsikut ma juba mainisin eks. Aga nt kanüüli panemine. Nõel võetakse sisuliselt põrandalt, arst ei kasuta kummikindaid (need olevat liiga kallid), kanüüli panemine on nende jaoks täielik kosmos. Ma ei saa siin sõna võtta, sest ma pole ise ühtegi pannud ja ma ei suudaks ka ilmselt, aga Hanno on neid pannud sadu ja ütles, et nad teevad täiesti valesti. Igasugune puhastamine ja desinfitseerimine on selline…pinnapealne ja kui läheb meelest siis sorry sir. Kasutatud kanüüli viskas õde täna kaarega minu arvuti peale…no ei ulatanud õigesse kohta seda panema…suht ok. Igatahes jah…ma ei tea, parem kui sellist olukorda ei teki siin. 

Pilte ma siia postitusse ei hakka lisama. Pole midagi vaadata kuidas kaks noort ja ilusat inimest piinlevad.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

HP: idioodiistikud

HP: Kui palju inimesi mahub ühele ilusale rannale?

HP: one boat just got almost capsized but dont worry, we are ok