AU: kus roller on?
Meie reis koos hakkab läbi saama ( Hannoke läheb ju varem ära ja mina olen veel rohkem kui nädala ilma temata. Olen ula peal) ja endile kohaselt tegime to do listi mida tahame kindlasti veel teha, kus süüa jne.
Esmalt kappasime hommikul esimese asjana jälle rolkurenti. Hanno ei suudaks siin saarel ühte tundi ka ilma rolkuta hakkama saada. Õnneks oleme seal juba tuttavad näod ja igasugune hinna üle vaidlemine jäi ära. Tonn päev ja jutul lõpp. Et siis jätke meelde...kui teilt küsitakse 5500 siis see on ilmselge röövimine ja nii võib käituda ainult rumala hiinlasega.
Edasine programm nägi ette surfamist. Sõitsin 15 ruuduse ja enda lauaga. Perfect combination ja tund aega lainetes hullamist kirjas. Hanno käis nii kaua poes ja ostis meile head paremat nosimist private beachile kuhu lasime ennast paadiga viia. Jällegi jäi ära igasugune hinna üle kauplemine ja maksime 1700 mitte 8800 nagu näeb ette hind rumalale hiinlasele. Tuleb tunda õigeid inimesi. Meie teame Apple with a big but and big tits neiut.
Saarel ootasid meid juba tuttavad näod kellel oli hea meel meile jälle vett ja kookospähklit müüa. Seal on üks pisike putka kus müüvad juua ja krõpse üli tore perekond. Mees on vanem, naine on ma julgen pakkuda 20 ja neil on neli imearmsat last. Lapsed said meie käest eile kõvasti süüa ja Hanno suur süda andis neile veel taskuraha, et nad saaks endale midagi head osta.
Rannas võtsime päikest ja ujusime...seekord küll mitte alasti, sest meile tulid seltsi mingid kohalikud purjus murjamid kes saabusid päise päeva ajal, 40 kraadises kuumuses rummipudeli ja kopsiku veega. Võite ette kujutada kui ärritunud mu mees oli. See on ikkagi MEIE RAND.
Asi läks päris veidraks kui Hanno läks minust saja meetri kaugusele lõunat ette valmistama. Kõigepealt tuli üks vanamees mind tülitama ja olin sunnitud isegi suht kurjalt talle stop it ütlema kui ta leidis, et minu kallistus on just see mida ta hetkel vajab. Edasi kukkusid kõik minuga pilti tegema. Ma tundsin ennast nagu mingi monument millega on kift pilti teha ja noh monumendi käest sa ei pea küsima ka kas ta on nõus või mitte. Ma lihtsalt istusin tuimalt pea kätele langetatud ja need pärdikud siblisid mu ümber. Kui te nüüd mõtlete, et miks prints Hanno mind päästma ei tulnud (tavaliselt ajavad teda sellised persoonid väga närvi ja hommikul oleks ta ühele turvamehele äärepealt kümpi sõitnud, sest too julges mu kätt näperdada ja mu tatoveeringut ´´kontrollida´´), siis ta oli ülimalt ametis meile lõuna ette valmistamisega.
Ta tegi mulle jälllllle mega armsa üllatuse. Mind ootas imeline lõuna. Juust, gluteenivabad näkileivad ( ta leidis siit saarelt sellised asjad....), mangod, banaan, jogurt ja isegi külm vein. Teate seda on raske sõnadesse panna mis tundeid see inimene suudab minus iga päev jätkuvalt tekitada. Ma hakkasin jälle nutma...ma üldse nutan väga palju, aga need on alati õnnepisarad :D
Sõime imelist lõunat ja see oli minu elu kõige erilisem lõuna kõige erilisemas kohas kõige erilisema inimesega. Love of my life.
Kell neli tuli meile paat järgi ja viis tagasi White Beachile. Läksime ühte Margarita baari mida mäletasin nende hiiglaslike margaritade pärast. Vaatasime päikseloojangut ja olime õnnelikud.
Õhtusöögi otsustasime teha Talipapal. See on väga kift kogemus ja soovitan kõigil seda proovida. Õhtusöögi hind kujuneb küll päris krõbedaks, aga see on seda väärt. Esmalt lähed ja valid endale kalaturult meelepärase seafoodi. Meie otsustasime krevettide, scallopite ja kalmaari kasuks. Kaubelda tuleb veri ninast väljas, et mitte rumala hiinlase hinda maksta ja kõige parem moodus seda teha on võtta tema öeldud hinnast kohe üle poole alla ja öelda konkreetselt, et sa elad siin saarel ja sa tead mis kui palju maksab.
Seejärel lähed enda kilekotis olevate molluskitega kõrval olevatesse söögikohtadesse kes kõik pakuvad mereandide valmistamise teenust. Valid sobiva koha ( neid on hetkel mingi 3-4 restorani) ja ütled kuidas sa soovid, et nad toitu valmistaks. Meie ütlesime lihtsalt, et main seasoning võiks olla, chilli, küüslauk, ingver ja või. Toit oli supper hea ja see jõudis lauale kiiremini kui pudel veini.
Sõime oma kondised tagumikud täis, jõime ära pool pudelit veini ja teise poole lasime take-away topsi panna. Korralik Boracay stiilis shake. Sain riielda, et ma olen napsine ja, et järgmise lonksu võin võtta alles 10 min pärast. Täitsin käsku nagu truu kutsikas.
Seejärel läksime sellisesse kohta nagu Halomango. See on siin ÜLI POPULAARNE jäätiseputka kus olenemata kellaajast on alati järjekord. No tasus ära see ligi 30 minutiline ootamine. See jäätis oli midagi uskumatut. Soovitame kindlasti proovida.
Edasi otsustasime seda erilist päeva tähistada väikse tantsuga. Läksime esmalt Wave klubisse. Siis edasi kohta mille nime ma ei mäleta, aga eesmärk oli seal teha vesipiipu ja veel mõned märjukesed. Pean tunnistama, et me mõlemad olime juba üsna sõiduvees. Tutvusime kõrval lauas olevate soomlastega. Soomlase kohta väga ilus tüdruk ja noormees oli ka väga sümpaatne. Meie vesipiibutamisest sai aga kella kolmeni öösel räige tümaka järgi tantsimine ja lõpuks otsisime nagu idioodid oma rollerit mööda saart taga. Me ei mäletanud enam kuhu me olime selle jätnud. Minu hägune mälupilt ütleb mulle ka seda, et vedasime 50 pessi peale kihla ja pärast ei suutnud otsustada kes kaotas ja kes võitis, sest me kumbki ei mäletanud, et olime selle jätnud station X´i.
Igatahes said eile meie vanad kondid niimoodi vatti, et Hanno on täna täitsa läbi. Küll valutavad jalad, siis pea. Väga tore õhtu oli tegelikult, aga täna on tiba ´´ hõre ´´ olla.
Esmalt kappasime hommikul esimese asjana jälle rolkurenti. Hanno ei suudaks siin saarel ühte tundi ka ilma rolkuta hakkama saada. Õnneks oleme seal juba tuttavad näod ja igasugune hinna üle vaidlemine jäi ära. Tonn päev ja jutul lõpp. Et siis jätke meelde...kui teilt küsitakse 5500 siis see on ilmselge röövimine ja nii võib käituda ainult rumala hiinlasega.
Edasine programm nägi ette surfamist. Sõitsin 15 ruuduse ja enda lauaga. Perfect combination ja tund aega lainetes hullamist kirjas. Hanno käis nii kaua poes ja ostis meile head paremat nosimist private beachile kuhu lasime ennast paadiga viia. Jällegi jäi ära igasugune hinna üle kauplemine ja maksime 1700 mitte 8800 nagu näeb ette hind rumalale hiinlasele. Tuleb tunda õigeid inimesi. Meie teame Apple with a big but and big tits neiut.
Saarel ootasid meid juba tuttavad näod kellel oli hea meel meile jälle vett ja kookospähklit müüa. Seal on üks pisike putka kus müüvad juua ja krõpse üli tore perekond. Mees on vanem, naine on ma julgen pakkuda 20 ja neil on neli imearmsat last. Lapsed said meie käest eile kõvasti süüa ja Hanno suur süda andis neile veel taskuraha, et nad saaks endale midagi head osta.
Rannas võtsime päikest ja ujusime...seekord küll mitte alasti, sest meile tulid seltsi mingid kohalikud purjus murjamid kes saabusid päise päeva ajal, 40 kraadises kuumuses rummipudeli ja kopsiku veega. Võite ette kujutada kui ärritunud mu mees oli. See on ikkagi MEIE RAND.
Asi läks päris veidraks kui Hanno läks minust saja meetri kaugusele lõunat ette valmistama. Kõigepealt tuli üks vanamees mind tülitama ja olin sunnitud isegi suht kurjalt talle stop it ütlema kui ta leidis, et minu kallistus on just see mida ta hetkel vajab. Edasi kukkusid kõik minuga pilti tegema. Ma tundsin ennast nagu mingi monument millega on kift pilti teha ja noh monumendi käest sa ei pea küsima ka kas ta on nõus või mitte. Ma lihtsalt istusin tuimalt pea kätele langetatud ja need pärdikud siblisid mu ümber. Kui te nüüd mõtlete, et miks prints Hanno mind päästma ei tulnud (tavaliselt ajavad teda sellised persoonid väga närvi ja hommikul oleks ta ühele turvamehele äärepealt kümpi sõitnud, sest too julges mu kätt näperdada ja mu tatoveeringut ´´kontrollida´´), siis ta oli ülimalt ametis meile lõuna ette valmistamisega.
Ta tegi mulle jälllllle mega armsa üllatuse. Mind ootas imeline lõuna. Juust, gluteenivabad näkileivad ( ta leidis siit saarelt sellised asjad....), mangod, banaan, jogurt ja isegi külm vein. Teate seda on raske sõnadesse panna mis tundeid see inimene suudab minus iga päev jätkuvalt tekitada. Ma hakkasin jälle nutma...ma üldse nutan väga palju, aga need on alati õnnepisarad :D
Kell neli tuli meile paat järgi ja viis tagasi White Beachile. Läksime ühte Margarita baari mida mäletasin nende hiiglaslike margaritade pärast. Vaatasime päikseloojangut ja olime õnnelikud.
Õhtusöögi otsustasime teha Talipapal. See on väga kift kogemus ja soovitan kõigil seda proovida. Õhtusöögi hind kujuneb küll päris krõbedaks, aga see on seda väärt. Esmalt lähed ja valid endale kalaturult meelepärase seafoodi. Meie otsustasime krevettide, scallopite ja kalmaari kasuks. Kaubelda tuleb veri ninast väljas, et mitte rumala hiinlase hinda maksta ja kõige parem moodus seda teha on võtta tema öeldud hinnast kohe üle poole alla ja öelda konkreetselt, et sa elad siin saarel ja sa tead mis kui palju maksab.
Seejärel lähed enda kilekotis olevate molluskitega kõrval olevatesse söögikohtadesse kes kõik pakuvad mereandide valmistamise teenust. Valid sobiva koha ( neid on hetkel mingi 3-4 restorani) ja ütled kuidas sa soovid, et nad toitu valmistaks. Meie ütlesime lihtsalt, et main seasoning võiks olla, chilli, küüslauk, ingver ja või. Toit oli supper hea ja see jõudis lauale kiiremini kui pudel veini.
Sõime oma kondised tagumikud täis, jõime ära pool pudelit veini ja teise poole lasime take-away topsi panna. Korralik Boracay stiilis shake. Sain riielda, et ma olen napsine ja, et järgmise lonksu võin võtta alles 10 min pärast. Täitsin käsku nagu truu kutsikas.
Seejärel läksime sellisesse kohta nagu Halomango. See on siin ÜLI POPULAARNE jäätiseputka kus olenemata kellaajast on alati järjekord. No tasus ära see ligi 30 minutiline ootamine. See jäätis oli midagi uskumatut. Soovitame kindlasti proovida.
Edasi otsustasime seda erilist päeva tähistada väikse tantsuga. Läksime esmalt Wave klubisse. Siis edasi kohta mille nime ma ei mäleta, aga eesmärk oli seal teha vesipiipu ja veel mõned märjukesed. Pean tunnistama, et me mõlemad olime juba üsna sõiduvees. Tutvusime kõrval lauas olevate soomlastega. Soomlase kohta väga ilus tüdruk ja noormees oli ka väga sümpaatne. Meie vesipiibutamisest sai aga kella kolmeni öösel räige tümaka järgi tantsimine ja lõpuks otsisime nagu idioodid oma rollerit mööda saart taga. Me ei mäletanud enam kuhu me olime selle jätnud. Minu hägune mälupilt ütleb mulle ka seda, et vedasime 50 pessi peale kihla ja pärast ei suutnud otsustada kes kaotas ja kes võitis, sest me kumbki ei mäletanud, et olime selle jätnud station X´i.
Igatahes said eile meie vanad kondid niimoodi vatti, et Hanno on täna täitsa läbi. Küll valutavad jalad, siis pea. Väga tore õhtu oli tegelikult, aga täna on tiba ´´ hõre ´´ olla.
Kommentaarid
Postita kommentaar