AU: kohalejõudmise kadalipp

Kaua-oodatud Filipiinid siis. Lendasime Hannoga eraldi jälle. Loodan, et see harjumuseks ei saa. Tegelikult mul olid juba piletid olemas enne, kui härra õigega kohtusin, ja tänu sellele tulime ka eri lendudega. Kahju küll seda fakti tunnistada, aga Hanno lennud olid oluliselt normaalsemad ja inimsõbralikumad, aga eks me kõik ela vastavalt võimalustele eks.
Minu seiklus oli siis selline, et 7:25 hommikul läks lend Tallinn Amsterdam. Imelises Amsterdami lennujaamas passisin 7 tundi, et saada Hong Kongi lennule. Ja see tunne kui sa oled olnud piisavalt arukas, et mitte seista järjekorras, vaid lähed põhimõtteliselt viimasena väravasse ja siis.... natuke enne sind kogu üritus tardub. Ei edasi ega tagasi. Inimeste pilgud hakkavad juba murelikuks muutuma ja siis kõlab karm tõsiasi, et lend on tühistatud. Oma peas istud juba soojas lennukis ( rõhk sõnal soojas kuna lennujaamas ma jäin minut minuti haaval aina haigemaks ja minu viimane kõne Hannoga oli teemal mitu mg paracetamoli ma peaks lennukis küsima), kujutad ette seda sooja sööki mida sa varsti sööma hakkad ja kuidas sa vajud enda kaelapadaja pilvepehmusesse ja siis PÕMM. Nägenš. Olles keskmisest rohkem emotsionaalne inimene, olin põhimõtteliselt nutma puhkemas, sest silme eest käis läbi kuidas ma tervele meie seltskonnale hakkan uusi pileteid sebima ja kuidas saada kätte vajalikud paberid kindlustusfirma jaoks, et need suslikud midagi korvaks ( been there done that). Külvasin nüüd piisavalt paanikat. Õnneks saime peale poolt tundi infot, et saame kahe tunni pärast siiski Hong Kongi poole sõita ja on tõenäosus jõuda Manila lennule. Minu kullapai ju ootab mind seal ja edasi on meil juba ühine pilet. Tundub, et saatus ei soosi meie koos lendamist.
Lennufirmast nii palju, et tgemist KLM’ga ja te ei jää millestki ilma kui te sellega kunagi ei lenda. Just saying...
——
Oleme 37 tundi reisinud ja jõudnud Manilasse. ALLES. Vahepeal juhtus nii mõndagi. Loomulikult jäime ikkagi Hongi- Manila lennust maha. Nii mõnigi närvirakk jäi Hong Kongi information deski, aga tulemuseks olid uued piletid KLM poolt ja oh imet, isegi samal päeval. Küll aga mahutati meie seltskond eri lendude peale, üksikutele vabadele kohtadele. Ja muidugi see väike ootamine jälle... kerged 7 tundi Hong Kongi lennujaamas. Iga natukenegi arukas inimene saab aru, et see raha mis me odavama pileti pealt kokku hoidsime kulus ära erinevates lennujaamades ja Manila majutusele. Lõpuks jõudsime Manilasse ja õnneks koos meiega ka meie pagas ( erinevalt Hannost, kes helistas ja ütles, et ta jõudis Kalibosse, aga pagas kadunud).
Hong Kongi lennujaamas passides oli selge, et tuleb võtta Manilasse elamine, sest veel 5 tundi passida neetud lennujaamas... thanks but no thanks. Uusi lennupileteid ei tulnudki osta, sest kogenud reisigurud nagu me oleme olid meil tagavara piletid. Haha ei tegelt see on küll halenaljakas, aga meil olid tegelikult ka veel ühed piletid Manila- Kalibo otsale kuna see oli lend mille me ostsime esimesena ja see lükati siin mingi aeg edasi hommikusele ajale. See ei sobinud meile ja nendega jahuma ka ei viitsinud hakata nii et ostsime uued piletid. Sel hetkel oli see nagu taeva kingitus, et meil need olemas olid. Läksid ikka kasutusele.
Võtsin airbnb’ga Manilas läbi kahe korruse oleva korteri vms. Kohale jõudes tõdesime küll fakti, et takso tuleb juba 3 h pärast, et uuesti lennujaama minna, aga see hetk oli juba sügavalt pohu*, sest veel umbes 5 hpassida ja oodata järgmist lendu oleks olnud... eksole.
——
Hetkel kirjutan juba palmi all, libistades külma veini.
Edasi läks meie tripp veidi libedamalt, aga kokku tuli seekord reisi ajaks natuke üle 50 tunni. Seega 8 või jumaliseteab mitme aasta jooksul kui olen siin käinud oli see rekord. Kes medali annab? Ilmselt mu mees kes võttis mind hotellis vastu ja oh seda taaskohtumise rõõmu. 
Härra oli muidugi juba rolleri rentinud ja iseseisvalt ringi tuuseldanud. Hetkel lebamegi tema hetkel lemmik rannas Diniwid Beach’il.
Surfijutust nii palju, et uimed on alla keeratud ja lohed on juba kitecenteris riiulil, aga puhub väga vähe nii, et täna meil on lebo rannapäev kus tuunime oma päevitust ja ajame iba.
Niisiis oli see mega kadalipp seda väärt ja järgmised kaks nädalat kallimaga ( pluss oma vanematega) saab olema ülim :)
Katsume seda blogi ikka ree peal hoida kuigi olgem ausad... isegi see väike kohustus tundub siin nagu ülim pingutus :D

Eilsest veel nii palju, et sadamas oli mul tunne, et ma võiksin ükskõik mis olekus või asendis magama jääda, aga kui hotelli jõudsin ja mind võttis vastu üli õnnelik Hanno, siis oli väsimus pühitud ja alles jäi vaid nälg. Seega käisime söömas ja ujumas ja sõitsime veel Puka Beachile ja Ili-iligani. Üli mõnus oli ja see mõnu lõppes lõpuks siiski paari klaasi veini ja unetabletiga, et olla järgmine päev tagasi omas elemendis ja valmis võtma vastu kõike mida Boracayl meile kahele pakkuda on.
Ise tunnen ka see polnud nii humoorikas ja tilk- püksis postitus, aga mida te tahate saada inimeselt kes elas põhimõtteliselt läbi õudusunenäo x 2 :D järgmised postitused juba helgemad ja Hanno oskab nalja ka teha natuke. See päästab. 


Tervitades,
Annely Uukkivi