AU: hakkasime lõpuks puhkama

Täna tegime enda magamisrekordi ja lasime poole 9’ni välja. Võibolla oli see ka tingitud eilsetest kokteilidest, noolemängust, piljardist ja pinksist millega end õhtul ära väsitasime. 

Sõime hommikust ja otsustasime, et ei tee mingeid erilisi plaane vaid olemegi täna mega lebos ja puhkame. Jah me olemegi ju puhkusel, aga meie stiil on pigem selline, et koguaeg on programm ja tuuseldame mega palju ringi, et kõigest viimast võtta jne. Eilne päev oli hea näide. Seega täna full vacation.. kuskile polnud kiiret.

Bronnisime kella 2’ks sukeldumise, 5’ks massaži ja läksime bassu äärde raamatut lugema. 

Üks töötaja siin meiserdas meile igasugu huvitavaid kujukesi palmilehtedest ja üks oli eriline meistriteos kahest suudlevast linnust ja lilledest. Tõeline kunst. Rääkis meile enda perest ja elust-olust. Nii armas mees, et teeme talle hiljem väikse kingituse. 

Kell 2 läksime sukeldumisklubisse. No ausalt.... mida service. Ma olen käinud küll nendel private sukeldumistrippidel, aga see oli täiesti teine tase. Asjad olid kõik kokku pandud ja paadis olimegi ainult mina, Hanno, divemaster ja kapten. Seekord vastas see tõele, et only thing you need to do is breathe. 

Sukeldumine oli Filipiinide kohta isegi päris lahe. Ma olen siin mingi 7x sukeldunud ja see oli ilmselt kõige ägedam. Korallid olid kiftid, kalu oli palju, ujusime ka vrakist läbi. Ainult mina ja instruktor, mitte kedagi teist...ma olen sellest nii vaimustuses. 

Peale sukeldumist sõime lõunat, lugesime raamatut ja siis massaži. 

Kaks pisikest filipiini neiut ootasid meid õlipudelid käes ja palusid riided seljast võtta. Mina...kui normaalne inimene ja kes on eelnevalt massažis käinud, lippasin kohe oma kopsukat seljast rebima... siis Hanno kes tõemeeli vist soovis neid neiusid trameerida,  kukkus enda pükse jalast rebima. Põhjenduseks “ ma olen alati Tais püksid ära võtnud”. Neiud ehmatasid väga ära ja kostus kõva kädin “ no no no no sir”. Seega Hanno pidi kahjuks püksid jalga jätma. 

Peale massaži väike pesu ja Hanno poolt kõrgendatud hääletooniga kõne receptionisse miks meie tuba pole siiani koristatud ja siis õhtust sööma. 

Kallis mees oli organiseerinud meile sellele niigi suurel saarel private õhtusöögi. Ja see lõi meid mõlemaid pahviks. Mind rohkem, sest ma olen ikkagi naine ja kisub kohe silma märjaks eks. 

Randa oli kaetud laud mida ümbritsesid küünlad, tõrvikud ja lilled. Meil oli kelner, kes oli ülimalt püüdlik ja ainult meie päralt. Valge vein, maitsev söök ja niii mega romantiline kui üldse olla saab. 

Peale õhtusööki mängisime piljardit milles eile tuimalt pähe sain, aga täna juba veits skoorisin ja siis.... tegime midagi mida ma poleks elus arvanud, et kunagi teen. Nimelt on siin hotellis karaookeruumid. Jah me läksime ja laulsime ligi kaks tundi. Ja ma ütlen ausalt, et ma ei ole mittttte kunagi mittttte kellegi kuuldes niimoodi laulnud. Hanno oli esimene... ja viimane. 

Nüüd tuttu ja kui veel täna hommikul me ei teadnud mida ja kuidas edasi teeme, siis nüüd otsustasime, et lähme Boracayle tagasi ja kujundame selle saare endale meeldivaks. Ehk siis laseme ennast viia private beachi, laseme endale valmistada talipapal ( kalaturul) meelepäraseid mereande, käime läbi kõik head ja rääbakad söögikohad ja teeme selle ülerahvastatud saare enda omaks. 

Nii tore, et olete meiega ja loete meie enda arvates jube humoorikaid blogisid. Kift on näha kuidas lugejate arv on sadades.. eks siin ole Hanno suur tutvusringkond ikka abiks.. või siis minu... olemus :D 

Cheers ja kohtume Boracayl!!