HP: one boat just got almost capsized but dont worry, we are ok
Hommik algas bambusehütis. Öösel oli palav kuna kondiga oleks liialt palju müra olnud ja vendiga samas jälle liialt tuuline. Magada saime, kuid seekord hektiliselt.
Hommikusöök Sulbi Külalistemajas oli väga tore. Küüslauguriis kaunistamas minu sealiha ja Annely peekonit. Mõlemal garneeringuna lisaks väike Sunny Side Up. Ja otseloomulikult - KOHVI.
Kuna Underground River Touri olin broneerinud Eestist u 3n tagasi, ja olles nüüd tutvunud lähemalt ka Filipiini elukorraldusega, siis ei saanud päris kindel olla, et meid ikka kell 7 pärapersest peale korjatakse ilma ühegi konfirmeeriva lisakõneta. Tegin neid lausa nii umbes 10 ja lõpuks jõudsingi Edisonini, meie autojuhini. Kes oli õigeaegselt kohal kui 5 kopikat. Tema hinnangul asusime hütis, mis paiknes massage roadil. Mis sest, et tee nimi oli Socrates (read: massage ehk auklik filipiini-road).
Järgnes 2h bussisõitu. Väike peatus vahepeal, tutvumine kahe toreda meessoost french-canadianiga, viis me looduskaunis mägitee meid Sabangi linna. Patience is a virtue in the Phillipines, olid nõuandvad sõnad meile meie giidi poolt. Ootasime järjekorras umbes 1,5h. Korealasi oli lihtsalt nii palju. Lõpuks suruti meid käppadega motoriseeritud puupaati ja sõit ühte uuest seitsmest maailmaimest võis alata. Juba siis oli meri üsna virgas. Siiski, jõudsime ilusti sihtranda. Tee peal saime õpetussõnu, kuidas kindlasti koobastes suud lahti ei tohi hoida ja värvilisi plastikust esemeid käes ei tohi hoida (et ahvid neid ära ei varastaks ja viirused läbi nahkhiirte sita meie suhu ei jõuaks). Ausalt. Underground River - oli väärt igat käänulise mägitee kilomeetrit ja korvpalliplatsil mõttetult oodatud minutit, mitmekordselt. Vapustav. Soovitame. Must do. Ikka veel ei usu, et kas on väärt? Mis siis. Googeldage ja mõlge, et nii äge ongi. Ja siis mõelge, et äkki on veel ägedam. Ja oletegi päris lähedal.
Enne tagasiteed ütles giid meile nii muuseas, et: "One boat just almost capsized, we need to get across asap because otherwize they are gonne close the whole thing cause of a too stormy weather". Capsized ehk siis ümber läinud paat. Saime üle mere aga randuda ei lubatud, liialt suurte lainete tõttu. Osad teised paadid "riskisid" kuna oli vaja lennukile jõuda. Lõpuks ütlesime, et meil ka suht kiire ja saimegi riskima ka ise. Kes ei riski, ei joo šampanjat. Me praegu joome niisama, muid jooke. Point on aga selles, et joome.
Tagasitee oli samasugune. Väiksete erinevustega. Annelyl ei olnud õrna aimugi, et kuhu me edasi läheme. See oli nii-öelda väikestviisi üllatus või nii. Ma lasengi siinkohal tal selle postituse üle võtta. Kohtume homme.
Hommikusöök Sulbi Külalistemajas oli väga tore. Küüslauguriis kaunistamas minu sealiha ja Annely peekonit. Mõlemal garneeringuna lisaks väike Sunny Side Up. Ja otseloomulikult - KOHVI.
Kuna Underground River Touri olin broneerinud Eestist u 3n tagasi, ja olles nüüd tutvunud lähemalt ka Filipiini elukorraldusega, siis ei saanud päris kindel olla, et meid ikka kell 7 pärapersest peale korjatakse ilma ühegi konfirmeeriva lisakõneta. Tegin neid lausa nii umbes 10 ja lõpuks jõudsingi Edisonini, meie autojuhini. Kes oli õigeaegselt kohal kui 5 kopikat. Tema hinnangul asusime hütis, mis paiknes massage roadil. Mis sest, et tee nimi oli Socrates (read: massage ehk auklik filipiini-road).
Järgnes 2h bussisõitu. Väike peatus vahepeal, tutvumine kahe toreda meessoost french-canadianiga, viis me looduskaunis mägitee meid Sabangi linna. Patience is a virtue in the Phillipines, olid nõuandvad sõnad meile meie giidi poolt. Ootasime järjekorras umbes 1,5h. Korealasi oli lihtsalt nii palju. Lõpuks suruti meid käppadega motoriseeritud puupaati ja sõit ühte uuest seitsmest maailmaimest võis alata. Juba siis oli meri üsna virgas. Siiski, jõudsime ilusti sihtranda. Tee peal saime õpetussõnu, kuidas kindlasti koobastes suud lahti ei tohi hoida ja värvilisi plastikust esemeid käes ei tohi hoida (et ahvid neid ära ei varastaks ja viirused läbi nahkhiirte sita meie suhu ei jõuaks). Ausalt. Underground River - oli väärt igat käänulise mägitee kilomeetrit ja korvpalliplatsil mõttetult oodatud minutit, mitmekordselt. Vapustav. Soovitame. Must do. Ikka veel ei usu, et kas on väärt? Mis siis. Googeldage ja mõlge, et nii äge ongi. Ja siis mõelge, et äkki on veel ägedam. Ja oletegi päris lähedal.
Enne tagasiteed ütles giid meile nii muuseas, et: "One boat just almost capsized, we need to get across asap because otherwize they are gonne close the whole thing cause of a too stormy weather". Capsized ehk siis ümber läinud paat. Saime üle mere aga randuda ei lubatud, liialt suurte lainete tõttu. Osad teised paadid "riskisid" kuna oli vaja lennukile jõuda. Lõpuks ütlesime, et meil ka suht kiire ja saimegi riskima ka ise. Kes ei riski, ei joo šampanjat. Me praegu joome niisama, muid jooke. Point on aga selles, et joome.
Tagasitee oli samasugune. Väiksete erinevustega. Annelyl ei olnud õrna aimugi, et kuhu me edasi läheme. See oli nii-öelda väikestviisi üllatus või nii. Ma lasengi siinkohal tal selle postituse üle võtta. Kohtume homme.
Kommentaarid
Postita kommentaar