Filipiinid

Hommikul kiire hommikusöök. Ikka muna... mida hing veel tahta võiks ja siis check out. Tänu oma erivajadustele pidin veel korra pistma nina kahtlasele kõrvaltänavale, et osta tagavara söök kui lennukis ainult saia ja keeksi jagatakse. Kell 12 oli truu autojuht platsis, et viia meid surnuaeda kuhu me eile ei jõudnud.  No see vaatepilt mis seal avanes pani mind ainult Anthonyt tänama, et ta meid sinna õhtul ei viinud.  Pilt on väga masendav. Kirstud kui sellised asetsevad üksteise otsas ja nende vahel elavad inimesed. Pesud kuivavad, mõnel jõukamal on külmkapp isegi.  Poliitika on selline, et kui sul on kõvasti pappi siis üks plats maksab 100 000 php (1576€). Platsile mahub ainult 1 kirst, aga sellest pole lugu kuna järgmised kirstud asetatakse selle peale. Ma ei ole kindel kui kõrgeks selle torni võib ehitada, aga ma olen KUSKILT kuulnud, et 4 on maksimaalne. Võin eksida. See plats on sinu ja võid sellega teha mida soovid. Rikkad inimesed seal ei ela ja päris jõukatel olid kirstud aia

Kirjutan mitme päeva elamused ja emotsioonid korraga, seega : 10 veebruar: Hirmuäratav päev on kätte jõudnud, kus me pakime kompsud kokku ja hakkame tasapisi kodumaa poole tagasi tulema.                                                             Viimane söök BomBom baaris Et natukene nö reisi pikendada teeme 2 ööd Manilas. See on mõnes mõttes nagu reisi pikendamine kuna teeme Manilas päeva tripi juba mulle tuttava taksojuhiga. Teiseks on see riskide hajutamine, et mitte maha jääda kõikidest ülejäänud lendudest. Kalibo lennujaamas on 7 aasta jooksul alati lende edasi lükatud ja 1 korra on ikka kapitaalselt pekkis olnud kuna jäime kõigest maha. Seega... kaks korda samasse ämbrisse ei astu ja 1 öö Manilas oleks mõttetu, siis võtsime 2 ööd. Hotelliks Heritage Manila. Väga tip top hotell, kehakreem on olemas, vannimüts ka...telefoni laadimiseks adapter puudub... Ajalugu kordus ja Kalibo- Manila lend lükkus üle kahe tunni edasi. See ei üllata mind enam absoluutsel

Reisi lõpp on käega katsuda ja tegelikult me kõik vist juba kibeleme tagasi kodumaale. Kuna tuult pole see aasta üldse olnud ja see haudvaikus jätkub ka edaspidi siis hakkab juba pehmelt öeldes ära lülima White Beach ja Epic ( kõige popim baar Boracayl). Otsime siin tegevust...kes shoppab kaltsuvabrikus ( kohalik kaubandus on same same ja kõik on kaltsud), kes joob, kes bronnib päev merel. Just seda me täna tegimegi. Sukeldumisklubi Lapu- Lapu peremees on meil juba vana tuttav ja täna tegime päev merel. Sukelduma ei viitsinud meist keegi minna, sest nähtud tehtud mitu x. Pole siin midagi vaadata. Küll aga võtsime kaasa snorklid. See ei muutnud midagi...ikka polnud midagi vaadata. Orgunn ise oli väga hea. Hommikul kell pool 10 triivisime White Beachilt minema ja umbes tunni pärast olime private beachil. Inimesi transporditi suurelt laevalt väikse...nagu päris väikse künaga randa. Mina olen kõva mutt ja veealuse maailma suur huviline. Siputasin maski ja toruga ennast ise kaldale.