AU: Manila, kosed, vulkaan, koerad söögiks ja vanglasse lõbunaised.

Kirjutan mitme päeva elamused ja emotsioonid korraga, seega :

10 veebruar:

Hirmuäratav päev on kätte jõudnud, kus me pakime kompsud kokku ja hakkame tasapisi kodumaa poole tagasi tulema.

                                                            Viimane söök BomBom baaris

Et natukene nö reisi pikendada teeme 2 ööd Manilas. See on mõnes mõttes nagu reisi pikendamine kuna teeme Manilas päeva tripi juba mulle tuttava taksojuhiga. Teiseks on see riskide hajutamine, et mitte maha jääda kõikidest ülejäänud lendudest.

Kalibo lennujaamas on 7 aasta jooksul alati lende edasi lükatud ja 1 korra on ikka kapitaalselt pekkis olnud kuna jäime kõigest maha. Seega... kaks korda samasse ämbrisse ei astu ja 1 öö Manilas oleks mõttetu, siis võtsime 2 ööd. Hotelliks Heritage Manila. Väga tip top hotell, kehakreem on olemas, vannimüts ka...telefoni laadimiseks adapter puudub...

Ajalugu kordus ja Kalibo- Manila lend lükkus üle kahe tunni edasi. See ei üllata mind enam absoluutselt... pigem oled tänulik, et ainult kaks mitte 4 või 5. Lennukis ootasime veel ligi pool tundi, sest kolm inimest oli puudu. Miks meid mitte kunagi keegi ei oota?

Manilas maandusime terminal 2, aga ülehomme läheb meil lend terminal 3. Seega oli vaja oma kodinad transportida terminal 3, et need pagasihoidu anda. 28 kg surfikoti ja kahe kohvriga ei ole mugav ringi vurada. Natukene segadust ja edasi tagasi pea laiali otsas trampimist. Leidsin üles enda taksojuhist sõbra, kes meid ka kolm nädalat tagasi ringi sõidutas ja eile mulle juba 5 telefonikõne tegi, veendumaks, et ma ikka valin tema meie grupi personal driveriks.

Tegelikult üli tore mees... Anthony, kes on meile igas mõttes kasulik ja suureks abiks. Kohalik teab ikka paremini kus midagi on, kuhu minna, kui ohutu siin ringi on liikuda jnejnejne.

Tore taksomees viis meid hotelli ja homme kella 10’st-23’ni on ta täiesti meie päralt 120€ eest. See teeb siis nägu 13€. Mis tähendab, et ma teen täna õhtul hotellis meie grupile mingi programmi ( kasutades Hanno oskuseid... õpin parimatelt), Anthony ütleb, kas see on mõistlik ja mida ta veel soovitaks ja siis veab ta meid mööda Manilat ringi. Õhtul soovin, et ta viiks meid ööturule ja valin meile viimaseks õhtusöögiks välja hea söögikoha. Ükskõik kuhu me minna soovime või mida teha... truu Anthony on alati meie teenistuses. Sellega võib ära harjuda.

Kõigele lisaks on tema inglise keel täitsa arusaadav ja temaga on äärmiselt huvitav vestelda kohalikust elust, traditsioonidest, reeglitest jne. Täna nt jälgides tema veidrat sõidustiili ja kuulates taga istuvate meeste kommentaare, küisisin kuidas ta sõitma õppis...kas autokool kui selline üldse eksisteerib. Jah, eksisteerib, aga see on liiga kallis. Seega enamus õpivad sõitma ise või siis õpetab neid isa. Eksam küll toimub, et load saada, aga see pidi suht easy olemas. Ma ei hakka ta juhilube kontrollima, aga väidetavalt on tal rahvusvahelised load nii, et kui see Schumacher peaks kunagi Eestisse eksima ( seda ei juhtu tõenäoliselt kunagi) siis ta võib seal sõita. See on väga hull lihtsalt.

Uurisin kuidas õhtul tänavad on. Paar aastat tagasi hoiatati suure kuritegevuse eest ja vaatepilt oli masendav. Pimedas pidid tänaval papitüki peal magavatele inimestele otsa komistama. Sõna otseses mõttes astusime üle tänaval magavatest lastest. Kullast ehteid ei olnud soovitatav kanda kuna see võib vaid probleeme ja ebameeldivaid olukordi tekitada. 2016 aastal valiti aga Filipiinidel uus president, Rodrigo Duterte ja see härra pidi väga konkreetne olema: you make a mistake, you die. Nii karm see poliitika vast pole, aga olukord pidi olema oluliselt parem. Kuritegevust vähem, kerjamist vähem, kodutuid vähem ( see veits segane, sest kus need kodutud siis kõik paigutati... või tegid nad mõne vea?)

Õhtust sõime Manilas päris jubedas ´´restoranis´´ Kuyas Place vms...vahet väga pole, sest ega muudel põhjustel kui olude sunnil sinna ära ei eksi.

Peale seda läksime Night Marketile jalutama. Fakt on see, et kõik on väga must ja räpane. Kaup...kui seda nii nimetada saab on igas kaltsuonnis täpselt sama. Sama mõttetu, määrdunud, ebakvaliteetne ja muidu kift. Osta ei ole midagi ja elamus omaette ongi see millistes tingimustes inimesed elavad, töötavad, magavad ja söövad. See, et kodutuid on nüüd vähem ei vastanud siiski päris tõele. Endiselt oli paar päris õõvastavat vaatepilti kuidas väiksed lapsed magavad paljalt maas ja kuidas lapsega ema lamab papitükil, tekiks räbaldunud kilekott. Kerjamist ja vahtimist on täie raha ees.

Kuidagi kõigil korraga sai sellest siiber ja mõtlesime, et lõikame natuke, et kiiremini hotelli jõuda. Ei oska öelda kas me lõikasime või mitte, aga sattusime täielikku getosse. Ümbritsetud ainult murjamitest ja ilmselgelt olime tunginud nende territooriumile. Mingit agressiivsust küll ei olnud, aga mehed meie seltskonnas juba sättisid ennast kõndima nii, et õrnem sugupool jäi keskele ja meie suured Eesti mehed katsid meid eest ja tagant. Pääsesime tulema, ründajateks ainult suured rotid ( väga suured ausalt) ja rasvased prussakad. Neid on siin palju ja imestada ei maksa, sest selline räpane keskond peaks neil paradiisi mõõdu välja andma.

Ohutult hotellis, istusime veidi bassu ääres ja kobisime magama. 

11.02

Kuna telefoni laadida ei olnud võimalik, siis ärkasin hommikul sõbraliku telefonikõne peale kell 8, teisel pool toru rõõmus ´´wake up maaaaam´´. Sõime hommikust, mis ei olnud mitte midagi erilist, aga midagi siiski (tõenäoliselt päästis see ligikaudu 50´s muna reisi jooksul minu elu, sest süüa ei olnud täna lihtsalt aega). Tubli autojuht Anthony ootas meid kell 10 hotelli ees ja algas programm.

Esimeseks sihtpunktiks võtsime kõige kaugema...Pagsanja Falls. Ligi 90 km autosõitu, millest 60% ajast on ummik. Jõudes kohale, üritati meile pähe määrida 1400php maksev tunni ajane paadisõit koskedeni. Olin juba nõustunud kui eikuskilt ilmus välja meesterahvas, kes pakkus justkui sama asja 540php eest. See tähendas siis autoga veel 20 minutilist sõitu. Olgu...kõik see pere tagasi bussi. Jõudsime kohta kus peale korraliku turnimist nägime kolme koske.

Ausalt ütlen, siis ei avaldanud muljet. Me oleme näinud nii palju ilusaid koskesid alustades Filipiini teistest saartest ja lõpetades Venezuelaga. Seega..nähtud tehtud...liigume edasi. Kusjuures hiljem sain läbi segase seletuse aru, et see paadiga tripp oleks tähendanud 7 eri koske, mis olid oluliselt suuremad kui need mida me täna imetlemas käisime...but still. Ma ei kahetse, et ma ei raisanud rohkem kui poolteist tundi paadiga poriloigus aerutamisele (vesi nimelt väga must, aga see ei pane imestama...Manila ju), SEST järgmine sihtpunkt oli Taal Volcano.

 Vat see oli emotsioon. Autoga pidime küll sõitma rohkem kui tund aega ( autojuht küll ütles iga poole tunni tagant ´´only 20 minutes more maam´´), aga see oli niiifakingväärtseda.
Kohale jõudes pidime sõitma veel 25 minutit paadiga, mis oli kohutav kökats ja pritsis vett nii, et maamid varjusid aina rohkem kileriba taha mis katteks anti, aga see oli nii ehe.

Teisel pool kallast ootasid meid hobused. Muulad, kes on väikest kasvu hobused, aga väga tugevad. Ja nende hobustega me ratsutasime tund aega üles mäkke, et siis imetleda seda lummavat vaadet. Taal Volcano on aktiivne vulkaan ja hobusega üles mäkke rühkides päris mitmest kohast tuli kuuma auru.

Raske on seda emotsiooni edasi anda, sest ilmselt midagi sellist elus enam kunagi ei näe. Üles jõudes sai teha pilti ja kahjuks ka muidugi igal sammul raha välja käia. Küll mingite kinnaste eest mida on RAUDSELT  vaja, näomaski, siis kohalikele juua osta, siis neile tippi anda, siis osta pilt mille nad all paadist välja tulles sinust tegid jnejne. Ausalt öeldes ei ole mul kahju anda tippi ja ma saan aru, et nad elavad vaeselt jne, aga kui seda välja pressitakse ja nõutakse igal sammul käsi pikalt ees siis hakkab ära lülima.

Hobusega alla tulemine oli isegi raskem...ilmselt nii mulle kui hobusele. Suur osa hobustest on toodud saarele samasuguse paadiga millega meid transporditi. See on täiesti uskumatu ja looma piinamine, sest pilti vaadates te ilmselt mõtlete sama mida mina...kuidas on võimalik suurt looma sellistes tingimustes vedada. Teiseks... ega see väga inimlik pole mis moodi nad neid kohtlevad. Õnneks käib üks hobune mäe otsas vaid kaks korda nädalas ( ma väga ei usu seda), aga kui hobune on tiine siis teda surutakse sinna üles, turist seljas kuni 7´nda kuuni. Veel üks kole fakt, et kui hobune peaks murdma jala...mida pidi juhtuma väga sageli, siis ta sureb või tapetakse ära kuna loomaarsti ei eksisteeri. Ränk. Peale seda vastust ma enam edasi ei küsinud. Tõenäoliselt nad söövad nad siis ära.

Peale Taal Volcanot võtsime suuna otse restorani Harbor View. Manilas 10ś 884śt restoranist. Ootused olid kõrged...reaalsus...veidi pettusime. Vaade oli tõepoolest ilus, aga toit keskmine, teenindus kehv, hind keskmine. Kõhud täis, OTSE hotelli ja teised ilmsel juba magavad kuna tänane päev oli täis nii palju emotsioone ja ringi vänderdamist, et mehed ei jaksanud isegi õlut juua... see fakt peaks enda eest ise rääkima.

Nagu manisin oli meie autojuht äärmiselt sõbralik ja ka äärmiselt jutukas. Pommitasin teda terve päeva jooksul oma uudishimulike küsimustega ja kohati oli mul isegi piinlik märkmeid teha, sest tundus nagu ta räägiks oma riigi kohta liiga palju negatiivset. Mul on selle üle aga ainult hea meel ja jagan teiega ka oma tänaseid infokillukesi.

Need tänaval elavad inimesed on nii vaesed, et tõenäoliselt ei saa nad mitte kunagi endale normaalset elupinda ja nad on sellega nii harjunud, et kuskil kõnniteel magamine on tavaline. Pesemas käivad nad ennast avalikes kohates nagu poed ja kaubanduskeskused ( juhul kui nad ennast sinna kuidagi sisse smuugeldavad).Tihti kasutatakse neid narkomuuladena ja enamus nendest on ka ise sõltlased. Kui mõtlete, et kuidas see võimalik on kui neil üldse raha ei ole, siis sõbrad...kui tõstad pekitüki ühest kapist teise siis näpud jäävad ikka rasvaseks. Teiseks...kõige levinum narkootikum siin on Shabu ja see maksab 50php (0,8eur) ja see on mingi kivi meenutav junn, mida siis kuidagi tarvitatakse. Veel on levinud marihuana mis on samuti odav. Umbes 100php 2 suitsu. Extasy on siin mitmel eri kujul, nii närimiskummi laadsena kui ka vedelikuna mida segadakse 80 kraadise kooksveiniga ja juukase ära. Päris korralik laks võib sealt tulla või mis. Kokaiini leidub samuti, aga see on rikaste inimeste lõbu...nagu Eestiski. Narkootikumid on siin teine suur probleem. Esimeseks kõige suuremaks probleemiks peetakse liiklust. Kuna Manila on maailma kõige tihedamini asustatud linn 42 857 inimesega ruutkilomeetri kohta, siis võite ise ette kujutada millised ummikud siin on. Meie hommikune veidi umbes ülemiste ristmik on hiire piss.

Palju inimesi tähendab, et ka oluliselt rohkem on pätte ja kaabakaid ning palju rohkem on vanglaid kus neid kurikaelasid kinni pidada. Kinni pidada on muidugi hästi öeldud. Kui te olete lugenud raamatut Hotell K, mis räägib Bali vanglast, siis Filipiinidel on olukord kui mitte hullem siis sama kindlasti. It´s all about the money. Olgu sa kui suur kurjategija, mõrvar, narkoärimees tahes...kui sul on raha oled vanglas kuningas. Rikkad vangid on vangla valitsejad ning asuvad kõrgemal positsioonil kui mistahes valvur või vanglaülem. Vang kellel on raha nagu muda saab tellida endal vanglasse pizzat, naisi, alkoholi, relvasid jne. Kui juhtub, et mõnel sugulasel on sünnipäev või lemmik ööklubis on hea pidu siis loomulikult üllatad sa külalisi enda kohalolekuga. Raha peab aga olema tõesti palju. Jutu järgi pidi kasti õlle tellimine vanglasse maksma 10 tuhat php. Prostituudid keda tellitakse on high class modellid, kelle hind algab 20 tuhandest. Kui sul aga raha pole, siis magad külmal betoonpõrandal ja sööd maha kukkunud riisiterasid. Kõige suurem vangla filipiinidel on Bilibid Prison kus on umbes 15 tuhat kinnipeetavat.

Söögikultur on siin veider. Sellest olen ma juba ammu teadlik, et Filipiini köök on saast ja selles veendus ka Hanno, aga et see nii haige on. Mul on jäänud mulje, et need inimesed söövad absoluutselt ükskõik mida, et vaid kõht täis saada. Minu arusaam koerte osas oli, et koerad rändavad vaid väga vaeste inimeste toidulauale, aga täna sain teada, et tegelikult söövad kõik filipiinod koerasid täiesti vabtahtlikult ja see ei olegi väga haruldane. Koerapoiss maksab 500php ja sellest valmistatakse tavaliselt Adobot. See on sarnane meie ühepajatoidule. Pidi väga maitsev olema.
Veel söövad need väiksed põrgulised riisipõllul kasvavaid rasvaseid rotte. Pidid väga head ja toitvad olema. Valmistamisviis: keetmine või praadimine. Hiired, kassid ja ahvid ei ole nii eelistatud, aga kui keegi pakub, siis ära ei ütle. Rahvuslik meelelahutus, mis toimub iga pühapäev on kukevõitlus. Need kukevõitluseks kasvatatud kuked on aga igasugu saasta nii täis pumbatud ( et nad võitluses ellu jääks), et nende liha pidi olema isegi kohalike jaoks veidi ebameeldiv. See pole aga takistus, sest võitluses surnud lind keedetakse ingveriga maitsestatud vees kolm korda läbi ja läheb riisiga alla küll.

Vaesusest rääkides, siis Boracayl pidid palgad väga väiksed olema ja minu arusaam, et keskmine filipiino teenib 3500 php kuus osutus veid valeks. See on nii Boracayl, aga Manilas on numbrid hoopis teised. Manilas on miinimum päevapalk 580php. See on ka põhjus miks enamus filipiinosid tahavad Manilasse kolida ja siin töö leida. Vahe on päris suur nii, et ma saan nendest aru. Muidugi leiab ka teisi võimalusi raha teenimiseks. Kõige hullemad pidid olema politseinikud, keda saab pea alati ära osta. Politseinikel pidi siin nii palju raha olema, et nad saavad endale lubada isegi kolme naist. Abielus oled küll ühega, aga lisaks on sul veel armukesed kellega on ka mitu last. Naised on sellest teadlikud, aga teha ei saa midagi, sest kui mehe pikalt saadad oled oma lastekarjaga üksi ja see ei ole kellegi mure Tulemus...papitükk linaks, kilekott tekiks, lootes, et keegi sulle ja su pudinatele pimedas peale ei astuks. Suletud ring. Korruptsioon on siin väga hull. Poliitikud on seotud maffiaga ja osutavad üksteisele teeneid. Kes rahastab, kes varustab jnejne. Poliitikute palgad tiksuvad seal 30- 50 tuhande php vahel kuus.

Seda infot oli täna nii palju, et ma ei suuda kõike kohe meenutada ja olenemata sellest, et kõik teed on tasulised, on need siiski päris halvas seisus ja osad mu märkmed on täiesti loetamatud.

Homme kell 17.00 hakkame kodu poole lendama ja ma ausalt ei jõua ära oodata millal ma koju jõuan ja Hannot näen :)