AU: massaž, surf ja sünnipäev

Eile õhtul oli meil plaan minna massaži ja sööma. Nii raske on see elu siin eksole. Sellised kohutused ja plaanid. Läksime “ jalutades” kuna ma protesteerisin tugevalt koguaeg rolleriga igale poole minemise vastu. “ Jalutada” on nii mõnus ...tegelikult ei ole kui sa pead jalutama mega crowded tänaval ja see tuletab sulle meelde kuidas sa 24 detsembril lähed stockmanni verivorste ostma ja isegi ühtegi vaba käru pole. Traageldades läbi inimmasside otsisime piisavalt head massaži kohta. Hannole meil ei sobi siin igasugune masaaaaaž sir’ koht. Talle ei meeldi teiste ees paljalt lamada seega kõik rannaliival olevad kohad ( minu jaoks just mõnus) langesid ära. Siseruumides massaži hinda ta üle poole alla kaubelda ei suutnud ja loobus ka nendest. Lõpuks ta kannatus katkes ja tuli loobumisvõit. Me olime ikka päris kaugele trampinud ja polnud aimugi kuhu poole jääb söögikoht mille tripadvisori abil välja olime valinud. Panime locationi sisse ja see Hanno segaduses nägu “ nagu ma ei saa aru, me peaks kohal olema”. Jap. Pöörasime ümber ja meie ees oli Cha Cha restoran kuhu minna plaanisime. Omgomgomg seda kilkamist siis. Issand me oleme nii osavad ja kuidas sai nii juhtuda ja once in a lifetime. Tõmbasin härral tuure maha, sest tiba piinlikuks läks. 

Söök oli seal suht average. Polnud halb ja polnud midagi erilist. Teenindus nagu ikka yes yes sorry sorry :D hind pigem kallis. 

Edasi jalutasime mööda randa tagasi ja rääkisime tõsistel teemadel ja tähtsate otsuste langetamisest. Koju jõudes tegime veel ühed kokteilid ( mina alkoholivaba... just  saying) ja kebisime suht varakult magama. 

Hommikul avasin silmad nii 7:00 ja üks juba scrollis Eesti uudiseid. Sõime hommikust KOOS ( see on meie armusuhtes alati kõige keerulisem ja problemaatilisem osa kuna mina ei ärka hommikul üles sellise näljaga, et ainus millest mõelda suudan on TOIT), jõime kohvi KOOS ja siis läksime lahku. Mina Bulabogi randa surfama, härra läks uuesti massaži jahile. 

Tuul oli selline nipanapa, et sain 15 ruuduse ja isa suure lauaga pool tundi kirja. 

Hanno tuli ka vaatama kuidas eit lohe taltsutab. Need küsimused mida ta mu isale esitas olid ühtviisi naljakad, aga samas ka mega armsad. Ta mul ikka nii hooliv ja nummi #maläksinülepiiri. 

Triibud kirjas läksime Diniwidile. Täna oli küll ränk palav. Julgen pakkuda 40-50 kraadi päikse käes. Hoidsime enda voldid ilusti varju all, et rohkem ära ei põleks. Lugesime penskarite kombel raamatut ja uimasime niisama. Hannoš tegi väikse supprise kokteilide näol, aga need jäid osaliselt meie poolt joomata kuna olid nii rõvedalt kanged. Siia tulles ma hoiatasin Hannot, et peab veidi jälgima kuidas nad kokteili teevad, sest rumm on siin maal kõikidest teistest komponentidest odavam ( 0,7L = 1,8€) ja seda pannakse väga lahkelt. Kellele see meeldib kellele mitte... meile mitte. 

Peale randa läksime sööma päris kohalikku kanajalgadel söögikohta. Häda polnud midagi ja arve tavalisest 4x väiksem. Kahe inimese söök koos õllega 6€. See oli Diniwidi tee peal ja nimi oli Coco resto vms. Täpselt ei mäleta. Edasi väike shopping ja koju pessu ja puhkama. 

Õhtul oli meie hotelli katusel olevas restoranis RUF meie Eesti sõbrantsi Aita sünnipäev nii et sai kõik koos joodud, söödud ja räägitud kuidas keegi Aitat tundma sai :) Tore õhtu oli. Homme plaan siis Pukale minna kogu selskonnaga ja SKINNY DIPPIMINE võ misiganes see oli jääb ära ( täna võtsin julguse kokku ja küsisin Hanno käest lõpuks mida see tähendab. Portugalis veel ei julgenud ).