Filipiinid

Peale rasket haiguslugu saime mõlemad siiski paari päevaga jalad alla ja eile öösel ostis Hanno piletid, mis teda täna hommikul kodumaa poole hakkasid step by step transportima. Võib öelda, et see ei ole just lihtsamate killast osta endale Boracay saarelt järgmiseks päevaks pileteid Eestisse. Kõigest 9200 km. Hommikul käisime üle mitme päeva koos hommikust söömas ( tore, et sellest peale 9 kuud rasket võitlust on saanud tore traditsioon), viisime ära rolleri ja minu kohvri järgmisesse hotelli. Olen nüüd puuküürnik enda vanemate juures. Tegelikult päris puuk pole, aga neid kindlasti veidi häirib, et minu asjad on nüüd keset tuba kohvris ja et ma tallan liivaste plätudega toas. Mu emal on üsna suured nõudmised puhtuse osas ja iga liivatera, veetilk või kübe vajab tähelepanu. Kuna selles hotellitoas on ka köök, siis kasutasin võimalust oma koogi tegemise igatsust rahuldada. Ma ei olnud veel kooki valmis saanud kui ta juba ühest köögi otsast vaikselt koristama hakkas. Ja köök on ...

 Kätte oli jõudnud meie viimane päev siin soojas, päikselises, oma heade ja halbade külgedega saarel. Plaanisime siis koos hommikust süüa ja minna rolkuga jah ROLKUGA trippima, et avastada veel võibolla sellele 7 km pikal saarel kahe silma vahele jäänud kohti. Siis oli veel plaanis minna massaži ja teha üks meie masti ilus ja maitsev õhtusöök. Ma isegi sebisin endale spetsiaalselt selle tarvis vähe pidulikuma kleidi. Juba alguses läks kõik metsa kuna ma ärkasin öösel ja tundsin, et süda veidi läigib. Ühisest hommikusöögist ei tulnud suurt midagi välja kuna mul oli null isu ja närisin kuidagi moodi kaks viilu arbuusi. Hanno veel viskas nalja, et see on küll minu selle reisi kõige toitvam hommikusöök. Seejärel...ignoreerides ja kergelt varjates, et mul on siiski suht kehv olla, istusime rolku selga ja kimasime sadama poole maid avastama. Oma tund aega vist isegi sõitsime rigi ja leidsime väga kifti ranna täiesti karupeest. Kahjuks oli selleks hetkeks ka minu enesetunne üsn...

Iga kord kui ma Aasiat külastan, mõtlen ma hiljem, et siia ma ei tule enam kunagi tagasi. Ja siis millegipärast ikkagi tulen. Miks? Ma ei tea. Võib-olla on see soov täieliku korralageduse, labasuse, mustuse, lolluse ja reguleerimatuse järele. Elades läänelikus, peaaegu 180 kraadi teistsuguses ühiskonnas. Äkki on Euroopas mindud kohati liiale juba ka tohutu struktureerimise ja keeldude/käskudega? Ons minetatud oskus lihtsalt elada/olla, tegevusetult nautides passida ja lihtsatest asjadest rõõmu tunda? Või on see lihtsalt puhtinimelik ja orgaaniline vajadus D-vitamiini/soojuse järele? Ma ei tea. Mida ma aga tean, on see, et üle kahe nädala siin vastu ei pea. 2 nädalat on täiesti piisav aeg, et saada kätte kõik see hea ja mitte täielikult ära manduda selle pasa all. Igasugune jutt sellest Aasia ülimast spirituaalsusest ja sügavast kultuurist jne. on täielik pask. Kogu kultuur siin on ulmeliselt lokkav korruptsioon, petmine, keskkonna hävitamine, meeletu mustus, tohutu lollus. Naisi vaada...

Meie reis koos hakkab läbi saama ( Hannoke läheb ju varem ära ja mina olen veel rohkem kui nädala ilma temata. Olen ula peal) ja endile kohaselt tegime to do listi mida tahame kindlasti veel teha, kus süüa jne. Esmalt kappasime hommikul esimese asjana jälle rolkurenti. Hanno ei suudaks siin saarel ühte tundi ka ilma rolkuta hakkama saada. Õnneks oleme seal juba tuttavad näod ja igasugune hinna üle vaidlemine jäi ära. Tonn päev ja jutul lõpp. Et siis jätke meelde...kui teilt küsitakse 5500 siis see on ilmselge röövimine ja nii võib käituda ainult rumala hiinlasega. Edasine programm nägi ette surfamist. Sõitsin 15 ruuduse ja enda lauaga. Perfect combination ja tund aega lainetes hullamist kirjas. Hanno käis nii kaua poes ja ostis meile head paremat nosimist private beachile kuhu lasime ennast paadiga viia. Jällegi jäi ära igasugune hinna üle kauplemine ja maksime 1700 mitte 8800 nagu näeb ette hind rumalale hiinlasele. Tuleb tunda õigeid inimesi. Meie teame Apple with a big but and...