AU: Jäin ula peale ja mõned näited Filipiini- loogikast



Peale rasket haiguslugu saime mõlemad siiski paari päevaga jalad alla ja eile öösel ostis Hanno piletid, mis teda täna hommikul kodumaa poole hakkasid step by step transportima. Võib öelda, et see ei ole just lihtsamate killast osta endale Boracay saarelt järgmiseks päevaks pileteid Eestisse. Kõigest 9200 km.

Hommikul käisime üle mitme päeva koos hommikust söömas ( tore, et sellest peale 9 kuud rasket võitlust on saanud tore traditsioon), viisime ära rolleri ja minu kohvri järgmisesse hotelli. Olen nüüd puuküürnik enda vanemate juures. Tegelikult päris puuk pole, aga neid kindlasti veidi häirib, et minu asjad on nüüd keset tuba kohvris ja et ma tallan liivaste plätudega toas. Mu emal on üsna suured nõudmised puhtuse osas ja iga liivatera, veetilk või kübe vajab tähelepanu. Kuna selles hotellitoas on ka köök, siis kasutasin võimalust oma koogi tegemise igatsust rahuldada. Ma ei olnud veel kooki valmis saanud kui ta juba ühest köögi otsast vaikselt koristama hakkas. Ja köök on meil suur. 


Niisiis tegime Ferras ( mis on muide supper hea hotell ja kui te kunagi peaksite siia ülerahvastatud ja räpasele saarele tulema, siis premeerige ennast hea hotelliga) check out’i, personaliga kohustuslikud pildid ja siis tuli kõige raskem osa. Kuidas lahkuda nädalaks ajaks ( NÄDALAKS) inimesest, kes on sinu teine pool. Päris kurb oli, aga ma ei hakanud seekord nutma... seda tegin hiljem. 


Nüüd siis olen siin ilma Hannota, aga lubasin blogi ikka edasi kirjutada. Mul on tegelikult väga lahe seltskond ja kavatsen perega palju koos olla. Ema niikuinii lubas Hannole, et hoiab mind lühikese keti otsas. Mul on lisaks nuppude näppimise keelule veel keeld käia pimedas, liikuda ringi üksi ja surfama pean ettevaatlikult. Kaugele minna ei tohi.
Ausat öeldes loodangi, et prognoos valetab nagu tavaliselt ja ikka hakkab normaalselt puhuma normaalse suunaga, et ei peaks jeblama seal solgivees.

Edaspidi ma pean ikka kõvasti vaeva nägema, et seda surfi ja White Beachi juttu teile humoorikalt ette kanda. 

Aga kui huumorist postituses puudu jääb siis aitavad kohalikud hädast välja. Mõned meeldejäävamad hämmingusse ajavad näited teile:

  1. Meie hotellis on üsna arulage bassein mis on sinna ehitatud olenemata sellest, et tegelikult see ei mahu sinna. Selle tulemuseks on see, et päevitustoolidele saab läheneda ainult läbi basseini ujudes. SAMAS on üleval kiri : wash before swimming. Dušš on aga päevitustoolide kõrval. Kuidas toimid?
  2. Tellisime rannas buko ehk kookospähkli. Buko maksab 150 php. Külma neil ei olnud seega palusime häääästi lihtsat inglise keelt kasutades, et ta sinna sisse jääd paneks. Tuligi kahe bukoga ja küsis 300php ja kukkus seletama, et 300 sellepärast, et ta pani jääd sinna sisse ja ta pidi jääd kuskilt karupersest tooma jnejne. See oli lihtsalt nii idiootne, et ma hakkasin meelega küsima kui palju ta jääd pani, kui palju maksab üks jääkuubik, kui kaugelt ta seda tooma pidi jne. Natuke oli isegi kahju temast, et ta ei saa mitte midagi aru. Sai oma 300php, thank you sir ja kadus... loogika... puudub.
  3. Joome kohvi hommikuti meega. Absoluutselt iga hommik peame seda spetsiaalselt küsima. Ja siis tuuakse seda nii vähe, et küsime veel mitu korda ja iga kord ta toob hästi natukene. Lihtsam oleks tuua korraga rohkem, aga võibolla on keegi öelnud, et mett viiakse lauda 1 lusika kaupa. Sama on munade keetmisega. Küsisime 7 min muna. Vastuseks “ 5 minutes maam sir”. Selgitasime, et me siiski eelistaks 7 min. Eip... not available... only 5 minutes.
  4. Kiwi.com - see ei kuulu küll otseselt Filipiini idiootsuse kategooriasse, aga sellegipoolest tahan teid hoiatada, et kui soovite oma närve ja raha säästa siis ärge mitte kunagi ostke mitte ühtegi lennupiletit kiwi.com kaudu. Minu vanematel oli nendega probleeme kui ostsid piletid, maksid ja pileteid lihtsalt ei saabunud. Sellele järgnes 50 minutiline kõne Tallinnast Manila kontorisse mis maksis umbes sama palju kui ühe inimese lennupilet ja ei viinud mitte kuskile. Minul ja Hannol oli nendega probleeme kuna nad müüsid meile connecting flight pileti kus connecting time oli nii väike, et see pole vist isegi lubatud. Muidugi jäime maha ja uued piletid maksime omast taskust kuna sellise connecting time’ga pileteid ei kompenseeri üksi lennufirma. Nii, et sõbrad.. närvirakud ei taastu ja raha ei kasva puu otsas.
  5. Näide BomBom baarist. Hanno küsib “ do you have wine?” Teenindaja vaatab mulle otsa ja siis Hannole “ me?” Hanno vastab “ yes DO YOU have wine?” Ütleb, et läheb uurima ja enne veel kui lauast lahkub lausub “ Lobster sir?”
  6. Hanno võttis take-away söögi ( väike vahemärkus, et alati kui Hanno ütleb take- away siis nad kisavad AAA TAKE OUT. Hanno tülpinud ilmel lihtsalt “ võta ise välja”). Picol express. See on kohalik mögin mida tavaliselt serveeritakse riisiga, aga igaks juhuks küsis kas toidu kõrval on riis ka. Vastus “ noooo sir only pork” okei. Hanno palus siis panna riisi ka juurde. Koju tulles on kotis kaks riisi.
  7. Olen nüüd kaks päeva tilguti all olnud ( haha ütlen seda nagu see oleks nii tavaline, aga samas selline haigla keiss on meil igal reisil olnud ja me jätkame traditsioone). Igatahes nii palju kui arstid on siin minu juures tunniseid visiite teinud, arvutab õde terve aeg kokku palju me maksma peame. Sellised arvutused mille normaalne inimene teeks ära umbes 5 sekundiga. Ja kui siis lõpuks küsid how much? Siis on “ wait sir” ja hakkab uuesti arvutama. 10 x mõõda 1 x lõika. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

HP: idioodiistikud

HP: Kui palju inimesi mahub ühele ilusale rannale?

HP: one boat just got almost capsized but dont worry, we are ok