AU: Päev merel

Reisi lõpp on käega katsuda ja tegelikult me kõik vist juba kibeleme tagasi kodumaale. Kuna tuult pole see aasta üldse olnud ja see haudvaikus jätkub ka edaspidi siis hakkab juba pehmelt öeldes ära lülima White Beach ja Epic ( kõige popim baar Boracayl). Otsime siin tegevust...kes shoppab kaltsuvabrikus ( kohalik kaubandus on same same ja kõik on kaltsud), kes joob, kes bronnib päev merel.

Just seda me täna tegimegi. Sukeldumisklubi Lapu- Lapu peremees on meil juba vana tuttav ja täna tegime päev merel. Sukelduma ei viitsinud meist keegi minna, sest nähtud tehtud mitu x. Pole siin midagi vaadata. Küll aga võtsime kaasa snorklid. See ei muutnud midagi...ikka polnud midagi vaadata. Orgunn ise oli väga hea. Hommikul kell pool 10 triivisime White Beachilt minema ja umbes tunni pärast olime private beachil. Inimesi transporditi suurelt laevalt väikse...nagu päris väikse künaga randa. Mina olen kõva mutt ja veealuse maailma suur huviline. Siputasin maski ja toruga ennast ise kaldale. OHUTULT. 

Toit ja jook võeti kõik Boracaylt kaasa ja seda oli seal nii palju, et ka kohalik saarerahvas ja nende 5 koera said kõhud korralikult täis. Menüü oli muljetavaldav. 2 suurt red snapperit, hunnik kana, mitu kg riisi, mitu kg kartulisalatit ( ei mitte sellist nagu meil laste sünnipäevadel laual on, aga kohalik suurte tükkide, muna ja majoneesiga. Väga okei tegelikult... eestlane armastab kartulit igas asendis), arbuus, banaanid ja hunnik mangosid. Supper maitsev. Lisaks oli terve kast karastusjooke, õlut, 3L rummi jne. 

Sõime, ajasime juttu, mängisime võrku, päevitasime ja tõmbasime vahepeal ka paar lõuga. Kõik ikkagi sportlikud inimesed siin. 

Tagasi Boracayle jõudsime umbes 5 ajal ja nüüd on kõik eluvennad nii läbi, et täna õhtul vist keegi oma toast nina välja ei pista. 

Homme on viimane päev Boracayl ja siis 2 päeva Manilas... jesss. Saab shopata. Hanno teab, et ma olen maailma kõige kehvem shoppaja nii et mul saab fun olema 😁